Viimasel ajal suurt muud polegi, kui väss-väss-väss. Töölt koju, pessu, tuttu, hommikul äratus kell 6.30, voodist rooman välja tund hiljem, pessu, tööle. Ja ring jälle otsast peale. Mõne väikese erandiga. Reedel oli Sinterklaas. Sellest kirjutan hiljem kunagi. Siinsamas. Mis veel? Üks hommik põrutas rong mu peatusest mööda. Täitsa elev värk. Mul kuri kahtlus, et rongijuht oli laksu all! Või nooooh.... väga noor ja roheline. Igatahes oli tal pidevalt hoo mahasaamisega raskusi – no näiteks tunnelis oli vahepeal kiirus nii suur, et see vilin meenutas juba lennukit. Aga mis põhiline, on see, et kui lähenes minu peatus, siis rong aeglustas, nagu tavaliselt.. aeglustas veelgi ja juba oli perrooni näha... nonii, kohe saab maha, rong ka juba peaaegu seisis.... aga siis sõitis hoopis edasi! Ilma peatumata! Inimesed vaatasid suht jahmunult üksteisele otsa, aga olid vist unised või juhtub seda siin sagedamini, et juht ei saa õigel ajal pidama ja otsustab hoopis edasi sõita, igatahes keegi ei vii
