BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

95% of success is showing up. /Mark Twain/ --- Kehtib nii mitmelgi puhul. PS. Nädalavahetus möödus õmblusmasina taga. Aga 2 x 3 kardinat on üleval kah! :)

Talvest on tüdimus peal. Ilus on küll, päike paistab ja lumekene hõljub vaikselt sätendades ringi, aga ikkagi. Lumevallidest üle ning lumepudrust läbi pressimine, trolli peale jooksmine, paksu mantliga ringi vantsimine, neljas kilekotis 15-20 kilo kodustuffi käe otsas... võtab võhmale. Kevadet, kevadet ihkan! Aga nüüd olen ma argipäeva vastu igatahes paremini relvastatud - mul on 4-liitrine keedupott, makroflex ja 6 kardinat. Ainult 80 kardinakonksu on puudu. Ja keegi peaks diivanikatte valmis õmblema.

Viimased päevad on väga produktiivsed olnud, näiteks tegin neljapäeval esimest korda elus sushit (või on need hoopis makirullid?) - Viivika käis Hollandist külas. :) Laupäev möödus saatanliku peavalu saatel, aga muidu oli suht asjalik päev, näiteks muljetasin emaga skype'i vahendusel. Aga päevasündmus on see, et käisin Abakhanis ja ostsin nii diivani- kui ka kardinakanga. Ühte tuppa. No senine kontseptsioon lendas üll kuu peale, sest ei ole seda, mida tahtsin. Aga on ilus. :) Ning õhtul tõstsin tunni ajaga elamise ringi, sealhulgas tarisin riidekapi teise nurka, kakkusin mustvalged sõjapildid maha ja panin parema puudumisel paar lille- jms postrit teibiga seina. Kell on veerand kaksteist, vist peaks sööma midagi. PS. Update hiirerindelt - viie päevaga pole pizzakarpi auku näritud, aga taldrikutäis tumepunaseid seemneid on nahka pandud. Egas midagi, täna sai alusele uus portsjon. Tulgu aga!

Muffinid ja OP . Muffini sisse käis jahu, muna, piim, õunad, kaneel, kooreliköör, suhkur. Sai hõrk ja hea. OPi sisse käib eesti juurtega inglise kirjanik Philip Gross . Ta kirjutab luuletusi ja õpetab Tallinna Ülikoolis loovkirjutamist . Ta ütles enda kohta, et ta kasvas üles kakskeelsena - talle õpetati inglise keelt ning vaikust. Ning eestlased on kuulsad oma endassetõmbumise poolest, aga just siin - Eestis ilmneb, kui vähe on vaja öelda, kui on teineteisemõistmine. Ning vaikuses... on vaja kunsti ja luulet . OPi sisse käis ka lõik Filmitalgutest - nad teevad animafilmi , milles võivad kõik kaasa lüüa. postakolaptülisest ajast. Ehk et -- mitte mingist müstilisest ajast, vaid üsna käegakatsutavast, meedias räägitud ajast-asjast. Ajast peale 2012. aasta 21. detsembrit, maiade maailmalõpp.  ---  Ent Mikk Rand  ütles telepurgis, et maailmalõpp ei seisne mitte maailma hävimises, vaid mälu puudumises. Ehk et - lugu läheb lahti sealt, kui kõik on olemas, aga mälu ei ole. Seega igat

Austraalias avati nahkhiirte kliinik - nad päästavad 4-nädalasi nahkhiirepoegi, mässivad nad lapikeste sisse kuivama ja siis kunagi, kui need pudulojused (nagu Marko R. telekas ütles) kuivaks saavad, lastakse nad lendama. :) Aga ühtesid teisi elukaid ei lasta enam ei lendama ega ka tuppa. Mitte et nad lennata tahaksid või mõistaksid, aga neid on lihtsalt liiga palju ja liiga valedes kohtades --- sellistes, kus mina pesitsen. Jajah, hiired. Nemad on nüüd kindlalt (või vähem kindlalt) ära blokitud, st toast eemal hoitud. Ah, et kuidas? Lisaks teisele pakile mürgile, mille täna ostsin ja kasutusse panin, ning siiani "süütule" lõksule lisandus hiirevastasesse võitlusesse uus abivahend - pizzakarp! Natuke teipi ka, et voilà! :)

Nüüd, keset talve meenus äkki mu aastatagune sünnipäevareis siniste vete taha, päikese alla, palmide varju. Siis, kui lennuk tegi põgusa vahemaandumise naabersaarel Arubal ning lennuki lahti tehtud tagauksest tulvas sisse soe, niiske, hullutav päikeseloojangu eelne õhk koos taamal paistva sillerdusega tasastel lainetel, meenus üks lugu. Jamaica hällilaul.  Me olime peaaegu sealsamas, Jamaicast ehk... paarituhande kilomeetri kaugusel. Või siis kaugemal. Naabruses igal juhul. Ja puhkus oli alanud, päike loojus ookeani ning mahe meloodia kummitas meeles. Maandusime oma saarel pimeduses, võõraste tähtede all, õhk oli soe ja hellitav-embav, mähkis oma sõbralikku niiskusesse, pisut uimastavalt, reaalsuse ja ettekujutuse piirjooni ähmastades. Pimeduses aimusid palmid, tolmune tee ja õisi täis põõsad. Ka praegu meenutab iga ses laulus öeldud sõna neid siniseid laineid, kõrgeid palmipuid ja helendavat taevast, mis mulle tähendas lõputuna näivaid päevi paradiislikus rannas raamatut lugedes. Ta

Uus aasta, uus soeng. Mul on nüüd tukk !!! Ja (peaaegu) sümmeetriline bob. (peaaegu seepärast, et kasvatan ikka veel välja Madeiralt saadud punkar-tiigri sälke). Teisipäeval saan uue värvi ka peale. Aga pealispindsed asjad pole ainsad, millest rääkida on. Nägin täna filmi viljaringidest ja maiade ettekuulutustest (rohkem juttu ETV kodukal ), mille võiks kokku võtta ehk sedasi, et 2012. aastal kulmineerub ajastute nihe, mis sai alguse juba kümmekond aastat varem. Mnjah, kohati paranoiline, kohati hirmutav, kohati meenutab vandenõuteooriaid, kuid. Siiski müstiline. Küsimused viljaringide päritolust ja põhjustest jäävad. Kui muud ka mitte (antud juhul olen umbusklik ning kahtlustan, et osad populaarteaduslikud teemad on osavad meediamahhinatsioonid... odavsöök ja massimeelelahutus pool-intellektuaalidele, kellele Võsa-Pets ja Oprah siiski sobimatud on), siis mõtlikuks tegi see filmijupp küll. Mitte maavälise elu teemadel, vaid ikka enda naba nokkimise mõttes. Küllap seepärast, et nagu