Asjad on vist varsti sealmaal, et ei jagu aega kirjutamiseks, seega mõtlesin, et panen mõned asjad kohe, veel kirja. See, et praegu ei jagu selleks mõistust, on muidugi takistuseks, aga mõned laused suudan ehk moodustada. Jutujärje ülesvõtmiseks vaatan tagasi, ja näen, et sissekolimisest ja kokkukolimisest on möödas omajagu aega - viimasest juba terve kuu. Tore ja kurb ühteaegu, sest kohanemine ise on läinud sujuvalt (ja au selle eest tuleb ikka teiselepoolele anda, mitte endale), aga teisalt on möödas juba terve kolmandik kogu sellest ajast, mis ta üldse Eestis saab olla. Nii et jah... Aga! Hoolimata mõne veeremisraskustest ja liikumisaeglusest oleme ikka teinud-käinud-näinud kah. Moostes käisime villatekke ostmas. Ja patju. Need on lihtsalt niiiiiiiiii head, keha vastas mõnusad ja sõbralikud. :) Mehikoormas Peipsi järve ja Venemaad vaatamas. Tartus silmaarsti juures. Aga ennekõike ja eeskätt - veetsime maal terve pika ja kuninglikult laisa nädala, mis möödus päeviti rahvusvahe
