BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

Meil on ikka päris lumi maas, ei ole mingi naljategu!

A meil mudku sajab lund, juba neljandat päeva järjest. :) Ja kui algul oli lihtsalt veike lumekribal maas, siis täna lõunaks oli mu rõduserva lumevall kasvanud juba 9 cm paksuseks. Ja kasvas edasi, sest see pehme hõljuv sadu ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vahepeal näis, nagu helbed ei maandukski, vaid keerutasid niisama ringi - alla ja siis jälle üles tagasi, ja siis naabri rõdu poole, ja siis jälle minu juurde tagasi... Lumeeit tegi padjakloppimisega natuke nalja siin. Aga hollandlased ei tea üldse, kuidas on kohane toimida, kui ilm selline.. talvine on. Noh, teid - eriti kõnniteid - keegi puhtaks ei lükka, jalgrattaid keegi koju ei jäta (kamikadzed siuksed... rallivad lumevallidest läbi). No aga mis sa teed, kui libedal kõndida väga ei oska, mütsid-sallid-kindad on jätkuvalt vaid moeaksessuaarid ja maapealne ühistransport ei tööta. Ehk on jalgrattaga tõesti turvalisem. Ahjah, metroo sissepääs on see-eest tasuta. :) *** Eile tutvusin oma koduümbrusega. Kuna jalgrattalukk on kinni külmunu

Ohh, kui poleks lapsepõlvest peale näinud uisutamises sedalaadi keskendumist (Sacha Cohen) ning sedamoodi perfektsionismi (Evgeni Plushenko), siis oleksin eelmise laupäeva show suhtes ehk vähe leplikum olnud tõesti. PS. Riverdance on täna Amsterdamis... Farewell tour.

...Mugidikule veikse Susliku sünni puhul!!! google

Meil algas talv. Kraadiklaas näitab -2, ja jalgrattasadul on hommikuti härmas. Muru ka - kogunisti terve päev otsa - ja päike sirab taevas nii, et kevad.... Sooja tahaks! Pühapäeval käisime E-ga Amsterdamis uisushowd Holiday on Ice vaatamas. Uurisin netist tausta, selgus, et see etenduste sari on kestnud aastakümneid, tundus igati hea, ning ma ootasin sellest päris palju. Ootasin iluuisutamist, akrobaatikat ja trikke, unistama panevat muusikat ja maagiat... midagi, mis muljet avaldaks ja meelde jääks. Lugu maailmast, või koguni maailmadest - geograafilistest või vaimsetest - midagi, kuhu nende selleaastane alapealkiri Spirit of the World ära mahuks. Selle asemel saime... kommertslikke kokkuklopsitud numbreid - kõlekoleda süntesaatorimuusika, naiivse koreograafia ja kehva lavastuse näol . Ei mingit lugu, rääkimata muinasloost. Ei mingit maagiat ega imetlust, ainult taidlusfestival. Sisu oli puudu. Et mis siis juhtus? Alustuseks uisutasid lavale tuisumuusika saatel hiidpikkade looridega

Palju õnne , tantsu , liblikaid , lilli , naeru , ilusaid hetki . Veel ja veel! Ja tegelikult on see vana hea maailm üsna pisike - ükski paik pole liig kaugel .

Ohh, maailmas on nii palju asju, mida kõike teha, näha või kogeda tahaks, ja veel rohkem ilusat muusikat .

Aga muidu oli väga tore - Epp tegi pilti, Viivika vehkis ringi ja Mrt mängis Marie Antoinette'i. Jahh.. kuigi kell 8 ladistas pimedast taevast pussnuge, ja pool 9 polnud üldse kindel, et me üldse ninagi välja pistame, siis ometigi kell pool 10 olid tublimad Rotterdami raudteejaamas pileteid ostmas. See, kes alati hiljaks jääb (khm, allakirjutanu), jõudis seegi kord 10 mintsa hiljem kohale - rõõsa ja rahul. Täpselt selleks, et minna ja tops kohvi osta. Ja siis rongi peale jõuda! Antwerpen.. võttis meid vastu hiidsuure kuldse kuuse, teemandipoodide, vihmasaju ja vahvlilõhnaga. Ja pisemat sorti shoppamisega. No aga mis sest muud oodatagi - tüdrukud lasti linna peale lahti... ja ühegi muuseumini me lihtsalt ei jõunud. Kohvetada ja lobiseda oli rohkem vaja. PS. Selles ilusas barokkkirikus - St. Carolus Borromeuse kirikus - käisin seekord koguni sees ära. koduleht , pilti näeb siit . Kirikus sees kõlas Enya muusika; ja uksest välja astudes mängis üks mees viiulit. Ilusasti. Ahjaa, ja ühe

kass madrusson ei saa telefoni juurde tulla. tal on palju tegemist. ta pikutab ahju peal.