Niisiis
Kolitud. Sisse seatud. Kasitud-kohanetud. Täitsa kodu juba. Ja nüüd oleme juba peaaegu et ka ühe katuse all - mõlemad, "ametlikult", päriselt. Vaid paar ööd-päeva veel. Jah, ja nüüd olen kodus! Viimaks ometi kodus!!! Võrratu. Sest töö on üle antud, lahkumispidu peetud ja kontorivõtmeid mu kotis enam pole. Imelikult vabastav, ja milline määratu kergendus on enam mitte stressata. Kogu see kevad-suvi-sügis on möödunud sahmimise tähe all, pole olnud ei aega ega tahtmist kirjutada. Kõik tundub nii ere ja ainukordne, et vähemalt mäletamise tarbeks pole midagi vaja üles tähendadagi. Ja liig palju asju on järjest ette tulnud ja tegutsemist tahtnud - mis neist ikka heietada. Aga aeg läheb omasoodu, ja tegelane muudkui kasvab; ja nüüd siis ongi vaid umbestäpselt kuu aega jäänud igasugu ...eelsete asjade korda ajamiseks. Võidujooks ajaga. Samas kui samm on suht lühikesevõitu ja puhkamine võtab päevast lõviosa.