BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

LAUPÄEV, DOMINIKAANIST TAGASI: Aga minu ema on kirjanik! Palju õnne!! Koju tagasisaamine võttis 4-5 tundi lühemast lennust hoolimata vaat et kauemgi - kolmekordne turvakontroll + jamad rongiliiklusega Fototund turul, päikepaistabjavägatore aga sigakülm, õuuuudne tuul. PÜHAPÄEV: lumelõhn pesumasinajaht, ehk et naaber tahab kaaa. ehk et tema pesi, ma sain löögile alles vastu ööd ESMASPÄEV: hommikuks lumi, lõunaks vihm, õhtuks päike tagasi tööl, täitsa ok you might want to wear something darker tomorrow - the tan is beaming off you. hii!!! koju tulles varisesin voodisse, 12 tundi und sirgelt hommikuni välja, Viivikat ei näinud. :o( TEISIPÄEV: hipimutt tagasi tööl, häda ja viletsus.

Huvitav, kas ma seda siis toona ei postitanudki... kui ammu ja kui alles see tegelikult oli. 9 aastat tagasi. Kronoloogiast veel - 8. juulil sain telefonikõne, milles parasjagu puhkusel viibiv sen. manager (senior, mitte seniilne) mulle üht loodavat töökohta kirjeldas. Et tal oli siuke mõte ja ta pani kokku miski avalduse, ning et nüüd sai kinnituse peakorterist, et lasku käia ja palgaku iminene... Nojah, et äkki ma mõtleks selle peale... Et mõned asjad on küll väga lahtised, et kus ja millal ja kui palju ja. Aga et need asjad vaadatakse üle, ja eks siis räägib hiljem. --- Azoo, et kas ma tahan võtta enda kätte ühe värskelt algava tsentraliseeritud projekti, olla selle väljatöötamise ja rakendamise juures, kommunikeeruda ja andmeid koguda, kogu kupatuse andmebaasi toppida ja lühidalt öeldes hoida meie x-lepingutel ning väljaminekutel kogu Euroopas silma peal?!?!? Vat ei tea jah. :P Andsin oma jah-sõna uuele ülemusele nädal tagasi. Täna, peale mõningaid vahepealseid telefonikõnesi

See on üks mu lemmiklaule. Tekitab üsna sarnaseid tundeid kui Ernst Enno Rändaja õhtulaul (Anne Maasiku esituses). Lugu Ma olen madalal sündinud Mu hälli on varjanud rohi Ma olen madalal sündinud Kuid siia ma jääda ei tohi Ma olen madalal sündinud Kesk sammalt ja lehekõdu Ma olen madalal sündinud Kuid madalal pole mu kodu Ma olen madalal sündinud Kuid mu kodu on kaugel väljas Mu kodu on taeva ja tuulte peal Ja lagedal vilus ja näljas Mu kodu on äraigatsus Ja lõunamaa mered ja liivad Ja kaasakutse ja appihüüd Ja tiivad ja tiivad ja tiivad /Mikk Sarv/ - blogi Film ka - ETV arhiivis

... on väsitav. Jah, see on aus ülestunnistus. Ja kuigi mu va Esimene nädal aega möödus suuresti magamise tähe all; aga seda kuni reedeni. Ning kui nädala esimese nelja päevaga jõudis tekkida rutiin - kella 8.15ks tööle, umbes 5 paiku hotelli, pessu-poodi-sööma, ja siis umbes 10 paiku magama, siis nädala lõpp oli vähe teistsugune: Estonian maffia + shopping + jalad-valusaks-jalutuskäik. Ehk et. Reedel peale tööd kappasin hotelli, 10 minutiga vahetasin riided, ning seejärel tormasin tagasi bussi/metroojaama - suund sai võetud kesk-Londonile. Läksime siinse Eesti kolleegiga linna teiste eestlastega (kes Talna kontorist siin olid) kokku saama. Rongi vahetus Finchley Roadil -> Green Park -> Piccadilly - miski uimane resto. Palju juttu, väheke aeglane õhtusöök... ja tunniajane reis tagasi hotelli. Laupäeval plaanisime oma Saksa kolleegiga uuesti Londonisse minna, miskipärast jõudsime taas Green Parkini... jalutasime mööda Picadillyt, keerasime kuskile vasakule... ja jõudsime oot

Sobran arhiivis. Ja seda lugu polegi ma vist avaldanud, nõnda poolik ja lõpetamata. Aga mis seal ikka. it's such a perfect day... Meeletu turkse pizza isu. Kebab.. pita... raudteejaam.. rotterdam... holland... vaatan dokumentaali, mis on filmitud hollandis, new yorgis, kuskil berberimaal, ehk ka prantsusmaal. tegelasteks kondiiter, börsimaakler, telefonimüüja, prükkar, kes kujutab ette, et ta on maaklerist miljonär, jutuvestja, kunstnik, anonüümsed hääled, 96-aastane vanaproua, kes oli sõja ajal spioon varjunimega valge hiir. is there people in the world like me? kõik nii kandiline ja troostitu. mis on hullem, kas hirm surma ees või hirm igavuse ees? aeg. aja maalija. teemadeks aeg, töö, kiirustamine. elu mõttekus. või mõttetus. kontrast telekas näidatava kõrbe ning teleka taga aknast paistva lumehange vahel on määratu. Nagu ka kontrast spioonitari vanuse ja tema kulliküünte sügava purpuri vahel. Ta oli kunagi väga ilus.

Need Belgia puud on hirmuäratavad. Hiigelsuured ja harali okstega. Sammaldunud, mustad, endassetõmbunud. Väga vanad ja väga tõsised. Jalutan päise päeva ajal pargis ja tunnen kõhedust. Ja tunnen ka, et niimoodi on see juba väga ammu, väga ammusest ajast saadik olnud. Keskajast peale. Nad ei ole ei mõisnike ega talunike poolel, nad pole üldse inimeste poolel. Inimsõbralikkusest on asi kaugel, nad on selleks vist liiga suured ja liiga vanad, et mõista või leppida. Liiga kaua vaenus ja üksinduses elanud. Millest ometi?  Kas sellest, et mõisnikud pidasid tema asukatele alailma halastamatut jahti, või sellest, et hirmul talunikud trampisid marjad puruks ja sambla sassi, kui nad öö varjus küürakil ja salaja oksaraokesi korjasid, et pisutki oma hurtsikutes sooja saada, või sellest, et nende puudega pole keegi väga ammu rääkinud, või hoopis millestki muust, aga igatahes need puud ei heida armu. Praegu veel mitte. Aga oli aeg... Oli aeg, kui neiski metsades paistis päike ja haldjad mä