BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

Neil päevil peaks selguma, kus ma oma järgmise aasta veedan. Jah, aeg on sealmaal. Aasta on möödas sellest, kui ma oma lõpuaktuse päeval teada sain, et mind saadetakse Rotterdami. Mu aasta Hollandis on peaaegu möödas ning praegu seatakse plaane, keda kuhu saata - MTdele tuleb uued ametipostid leida. Nõnda siis ootamegi... kaks-pluss-neljakesi. Tegelikult peaks kõik mind puudutav justkui selge olema – GDP reeglite järgi töötab MT aasta kodukontoris, teise võõrsil. Seega oleks igati loogiline mind nüüd koju tagasi saata. Ometigi on tunne teistsugune. Ei tea, võibolla tuleb see sellest, et mu esimene aasta oli erandlik - et ehk siis on teinegi.. teistmoodi kui teistel. Ei saa salata, et kõik variandid on ahvatlevad - tore oleks Eestisse naasta, aga tegelikult oleksin valmis töötama igas Euroopa riigis. Noh, Poola vast välja arvata. :P Muidugi kaine mõistus ütleb - eriti praegustes oludes - et mind saadetakse tagasi, sest kellegi välismaal hoidmine ei ole odav lõbu. Ent huvitav siiski, kuh

Neil päevil peaks selguma, kus ma oma järgmise aasta veedan. %¤$?*&"%!!!! ja kogu mu valmiskirjutatud tekst kuramus kustus kogu töö ja vaev vastu &#¤£ ¤#"!{£%%€***£$?*%?!€ ise olen loll edit: miks ei ole siin tekstiredaktorisisest back-funktsiooni?!

...on Brüssel on Brüssel Nagu turistiraamatus lubatud, siis on Brüssel vihmane. On küll, ja korralikult. Aga vähemalt täna oli ta seda õnneks vaid hommikupoolikul, siis, kui kõik oli veel üsna-üsna unine... ikkagi pühapäev ju. Pärast oli päikest, ja pärast oli sagimist nagu sipelgapesas või rohkemgi veel, aga ikkagi on see linn rahulik ja rõõmus. Valgust täis. Valgus ja vahvlid, see on Brüssel. Vahvlilõhnalised tänavad said pärastlõunal paksult inimesi täis - kerjuseid, valgekraesid, tränimüütajaid, tänavamuusikuid, armunud paarikesi... ja turiste, ja veelkord turiste. Me mängisime Vikiga ka turiste - tulime hommikuse rongiga, ja kuigi vihma kallas, siis marssisime vapralt mäest alla otsejoones turismiinfopunkti kaardi järele. Tegelikult ma luiskan - see kirbuturg, mis seal nurga peal enne Grote Markti on, hõivas mitmeks-setmekümneks minutiks oma ehtelettidega, kõikide nende sõrmuste ja kõrvarõngastega mu tähelepanu. Aga õnneks on Viki täie mõistuse juures kaine Eesti naine, kes mu sea

Mida teha üha pealetikkuva reisikirega? :) Ega selle vastu muud ei aita, kui tuleb ruudulised madratsid autosse pakkida, piknikukorv kokku panna ja hommikuudus teele asuda – heinamaade värskust nuusutada ja künka otsas päikesetõusu vaadata, läbisõidetud külas kukelaulu kuulatada ja siis täpselt hommikukohvi ajaks jõuda kohta, kus sa varem olnudki pole. *** See vist ongi põhjus, miks mind ikka ja jälle teele kisub. Pisut ebamugav ta ju on - ei mingit laupäevahommikust lebotamist, ei mingit " oma hommikurutiini" ega "oma tassi" ega "oma diivanil oma päikeselaigus ringutamist" - ent see ei kaalu üles seda avastamisrõõmu ega uudishimu, mis vähemalt mind lõppeks värske ja elusana hoiab. Ja kuigi teele minnakse selleks, et maailma näha, siis ennekõike õnnestub avastada ennast. Kui hästi läheb. :) Kui nii hästi ei lähe - kui mõttemüra matab tundlikkuse ja avatud meele asemel saab kaasa võetud hoopis kogu oma igapäevataak ja ninaots, millest kaugemale ei näe, siis

Täna siis sai ära proovitud see "kuulus" hollandi roog - "uus/värske heeringas". Niewe haring , mis maitseb umbes nagu meie heeringaski - serveeritakse hakitud mugulsibulaga - aga süüakse nii, et aetakse pea kuklasse, tõstetakse heeringas sabast kinni hoides ammuli suu kohale ja.. google näitab pilte ka. Ühesõnaga heeringahooajast on tehtud siinmail suursündmus, mida mõnel pool tähistatakse rahvuslike pidustustega. Nägin oma silmaga, kui populaarne see heeringakugistamine siin on - heade tulemuste eest toodi kontorisse 3 suuuuuurt kandikutäit heeringaid, ja vähem kui poole tunniga oli järel vaid sibulapuru ja sabasuled. Või noh.. heeringasabad. Teiseks tekitasin ma endale salati krevettide ja kodujuustuga. See.... vist ei ole kõige tavapärasem kooslus? Aga sain teada, et koos röstsaiaga kõlbab see siiski süüa. Ja krevetid paprikaga passivad igatahes hästi kokku. Jälle kogemuse võrra rikkam. Aga enne töölt lahkumist nö reispassiks või kergeks kehakinnituseks söödud

Kohvist loobuda on ikka pagana raske. Ikka läheb mingi 4-5 tassi espressot (piimaga) päevas. Pluss tass kakaod või chocopressot... Jube! Ja möödundsuvised riided selga ei lähe. Aga sellest polegi ju niiiväga lugu, kui suurem osa ajast tööl laua taga veeta (kust ma välja ei paista), või siis turistina võõrastes linnades hulkudes (kus keegi mind ei tunne), või "väärikalt" kulgeda mõnes muuseumis (kus inimesi pole), eks? No ja.. asi pole ju nii hull. Ega ju? No ja üldse olen ma juba nii vana ja varsti olen ilmselt Eestis tagasi ja.. kellele see mu kaal siis lõppeks nii väga korda lähebki. Seda enam, et vabanduste leiutamist olen ma juba aastate kaupa harjutanud. Nii et muretsemiseks ega tuju langemiseks pole põhjust. Vähimatki. Mitte pisikese sproti jagugi... Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, mida teha vihmasel pühapäeval. Et võiks sõbrannale katsikuteks beebisokke kududa? Ehmm, vara veel. :) Või pilte tuunida? Või teise sõbrannaga kohvikusse...? Neeh... Muidugi tuleb minna

mitte midagi pole tuju teha. inspiratsiooni pole. üldse. aga! ma ostsin täna tuliuue, tulipunase blenderi. midagi sellist, nagu siin (ainult ilma triipudeta). hommikusörgi järgsete smuutide tegemiseks. läheks nüüd aint keegi hommikuti jooooooksma kah. :) PS. Jippiii-juhhei, mul õnnestus blogi väljanägemine taastada! Vähemalt on mingidki asjad nii, nagu nad peavad. :)

Brrrrrr! Külm on! Kui eile oli sinna 20 kraadi kanti (ilmselt rohkemgi), siis täna on pisut üle 10... No mis soe see 12 kraadi ikka on? Või noh - mis suvi see selline on?! Kuigi kui nüüd saladuskatte all öelda, siis pean tunnistama, et mulle pole veel väga kohalegi jõudnud, et juba on juuni . Ma oma arvepidamisega kuskil aprilli lõpus alles... Kevad alles tuli ju? Või ei tulnud või? Talv vist enam ei ole, aga külm on küll. Temperatuur täitsa sügise jagu; otsi või jälle kindad välja. Nääh, vanadus ei kõlba kuskile - maailm tiirleb nii kiiresti, et enam ei jõua kalendrilehtigi keerata. Ma siin mõlgutan paari postituse üle, mis siiamaani kirjutamist ootavad. Järjekorras on näiteks peatükk "Inimesed" - see oli mul tegelikult ideena olemas juba millalgi detsembris. Arvasin, et oleks hea püüda kuidagiviisi anda nägu ja tegu neile tegelastele, kellega ma siin päev-päevast koos töötan. No et oleks vähe elavam see mu reisikiri. Või et "pärast ei mäleta ju enam pooli asjugi, mis s

... tegi täna pastat mereandide, koorekastme ja juustuga. :) Noh, et kõigepealt panin "makaronid" keema, ja samal ajal viskasin hakitud küüslaugu pannile praadima, ning lõikusin kohe ka lõhefilee parajateks tükkideks. Kui lõhe lõigutud, panin selle kah pannile ja siis oli kord brokkoli ja kollase paprika tükeldamise käes. Kui liha enam-vähem pehme, läksid aedviljad sinnasamma küpsema. Ja selleks ajaks, kui penned peaaegu pehmed olid, kallasin pannile lõpetuseks krevette, ja paari minuti pärast kookroom i (küpsetuskoore. No see on põhimõtteliselt nagu meie kohvikoor koos vähekese mingi paksendajaga - ideaalne asi kastmete tegemiseks). Pasta kurnatud, kallasin pannitäie "kastet" kastrulisse neile otsa; takkatipuks kaks viilu juustu ka. See sulas nii ilusasti kogu kupatuse sisse, et ohh... viis suisa keele alla. No ja eile küpsetatud rabarberikooki oli magustoiduks ka veel järel. Kuninglik! Täna oli taas uus kogemus - nüüdsest olen kord nädalast abiks ekspordiosakonnas