bladifkngblaa* ehk logisev meenutus kadunud loost
Neil päevil peaks selguma, kus ma oma järgmise aasta veedan.
Jah, aeg on sealmaal. Aasta on möödas sellest, kui ma oma lõpuaktuse päeval teada sain, et mind saadetakse Rotterdami. Mu aasta Hollandis on peaaegu möödas ning praegu seatakse plaane, keda kuhu saata - MTdele tuleb uued ametipostid leida. Nõnda siis ootamegi... kaks-pluss-neljakesi.
Tegelikult peaks kõik mind puudutav justkui selge olema – GDP reeglite järgi töötab MT aasta kodukontoris, teise võõrsil. Seega oleks igati loogiline mind nüüd koju tagasi saata. Ometigi on tunne teistsugune. Ei tea, võibolla tuleb see sellest, et mu esimene aasta oli erandlik - et ehk siis on teinegi.. teistmoodi kui teistel. Ei saa salata, et kõik variandid on ahvatlevad - tore oleks Eestisse naasta, aga tegelikult oleksin valmis töötama igas Euroopa riigis. Noh, Poola vast välja arvata. :P
Muidugi kaine mõistus ütleb - eriti praegustes oludes - et mind saadetakse tagasi, sest kellegi välismaal hoidmine ei ole odav lõbu. Ent huvitav siiski, kuhu nad mind selles inim-males paigutavad ja mis ülesanded ma saan?! Tallinna kontor on küll suur ja edukas, ent seal siiski on vaid neli osakonda, ja kohti, mida teise aasta MTle pakkuda, ei ole just kuigi palju. Kahtlane. Väga kahtlane.
No ja siis on veel see tahtmine siinset elu-olu ja inimesi natukene veel näha ja kogeda. Tahan... Ohjah. Elamine keset Euroopat on ikka privileeg! Brüssel on Rotterdamile lähemal kui Tallinn Tartule! Ei ole nii, et mõtled, kas minna nädalavahetuseks Raplasse või Rakverre... kuigi ka Riia oleks variant. Ei taha veel lahkuda, ei raatsi veel loobuda... No ei saa veel Antwerpenist ega Amsterdamist kuidagi küllalt. Ja mõelda, kas minna nädalavahetuseks Londonisse või Lille’i, on ikka täitsa teine tera. Ometigi pole minus enam kurbust, vaid ainult selgusevajadus. Lahkumisvalu oli aprillis... Õnneks läks ka maikuine trots üle - päris kummaline, kuidas kurbusest sai päevapealt pahurus ja tahtmine kohver pakkida ja see Hollandimaa tolm jalgelt pühkida.
Nüüd jah, on järel vaid teadatahtmine. Ja kannatamatus. On ju vaja teada, mida selle järelejäänud pooleteist kuuga peale hakata. Kaks kuud... Seda polegi nii palju - ainult kuus vaba nädalavahetust. Kas ponnistada veel näha kohti.. või võtta vabamalt. Kas üritada klaase ja plaate oma külalistega tagasi Eestisse saata või plaanida hoopis pikemat puhkust? Mida teha spordiklubi liikmestaatusega ja äkki ostaks ikka mõned paarid neid lahedaid kingi kaasa, juhuks, kui ees ikkagi Eesti ootab... :)
Vastandlikud tunded. Väga vastandlikud.
Veel vaid paar päeva teadmatust!
*pardon my "French"
Jah, ma olen jätkuvalt kuri, et nii hooletult oma vaevaga kirjapandust ilma jäin.
Jah, aeg on sealmaal. Aasta on möödas sellest, kui ma oma lõpuaktuse päeval teada sain, et mind saadetakse Rotterdami. Mu aasta Hollandis on peaaegu möödas ning praegu seatakse plaane, keda kuhu saata - MTdele tuleb uued ametipostid leida. Nõnda siis ootamegi... kaks-pluss-neljakesi.
Tegelikult peaks kõik mind puudutav justkui selge olema – GDP reeglite järgi töötab MT aasta kodukontoris, teise võõrsil. Seega oleks igati loogiline mind nüüd koju tagasi saata. Ometigi on tunne teistsugune. Ei tea, võibolla tuleb see sellest, et mu esimene aasta oli erandlik - et ehk siis on teinegi.. teistmoodi kui teistel. Ei saa salata, et kõik variandid on ahvatlevad - tore oleks Eestisse naasta, aga tegelikult oleksin valmis töötama igas Euroopa riigis. Noh, Poola vast välja arvata. :P
Muidugi kaine mõistus ütleb - eriti praegustes oludes - et mind saadetakse tagasi, sest kellegi välismaal hoidmine ei ole odav lõbu. Ent huvitav siiski, kuhu nad mind selles inim-males paigutavad ja mis ülesanded ma saan?! Tallinna kontor on küll suur ja edukas, ent seal siiski on vaid neli osakonda, ja kohti, mida teise aasta MTle pakkuda, ei ole just kuigi palju. Kahtlane. Väga kahtlane.
No ja siis on veel see tahtmine siinset elu-olu ja inimesi natukene veel näha ja kogeda. Tahan... Ohjah. Elamine keset Euroopat on ikka privileeg! Brüssel on Rotterdamile lähemal kui Tallinn Tartule! Ei ole nii, et mõtled, kas minna nädalavahetuseks Raplasse või Rakverre... kuigi ka Riia oleks variant. Ei taha veel lahkuda, ei raatsi veel loobuda... No ei saa veel Antwerpenist ega Amsterdamist kuidagi küllalt. Ja mõelda, kas minna nädalavahetuseks Londonisse või Lille’i, on ikka täitsa teine tera. Ometigi pole minus enam kurbust, vaid ainult selgusevajadus. Lahkumisvalu oli aprillis... Õnneks läks ka maikuine trots üle - päris kummaline, kuidas kurbusest sai päevapealt pahurus ja tahtmine kohver pakkida ja see Hollandimaa tolm jalgelt pühkida.
Nüüd jah, on järel vaid teadatahtmine. Ja kannatamatus. On ju vaja teada, mida selle järelejäänud pooleteist kuuga peale hakata. Kaks kuud... Seda polegi nii palju - ainult kuus vaba nädalavahetust. Kas ponnistada veel näha kohti.. või võtta vabamalt. Kas üritada klaase ja plaate oma külalistega tagasi Eestisse saata või plaanida hoopis pikemat puhkust? Mida teha spordiklubi liikmestaatusega ja äkki ostaks ikka mõned paarid neid lahedaid kingi kaasa, juhuks, kui ees ikkagi Eesti ootab... :)
Vastandlikud tunded. Väga vastandlikud.
Veel vaid paar päeva teadmatust!
*pardon my "French"
Jah, ma olen jätkuvalt kuri, et nii hooletult oma vaevaga kirjapandust ilma jäin.
Kommentaarid