Ootus vist?

Asjad on vist varsti sealmaal, et ei jagu aega kirjutamiseks, seega mõtlesin, et panen mõned asjad kohe, veel kirja. See, et praegu ei jagu selleks mõistust, on muidugi takistuseks, aga mõned laused suudan ehk moodustada.

Jutujärje ülesvõtmiseks vaatan tagasi, ja näen, et sissekolimisest ja kokkukolimisest on möödas omajagu aega - viimasest juba terve kuu. Tore ja kurb ühteaegu, sest kohanemine ise on läinud sujuvalt (ja au selle eest tuleb ikka teiselepoolele anda, mitte endale), aga teisalt on möödas juba terve kolmandik kogu sellest ajast, mis ta üldse Eestis saab olla. Nii et jah...

Aga! Hoolimata mõne veeremisraskustest ja liikumisaeglusest oleme ikka teinud-käinud-näinud kah. Moostes käisime villatekke ostmas. Ja patju.  Need on lihtsalt niiiiiiiiii head, keha vastas mõnusad ja sõbralikud. :) Mehikoormas Peipsi järve ja Venemaad vaatamas. Tartus silmaarsti juures.

Aga ennekõike ja eeskätt - veetsime maal terve pika ja kuninglikult laisa nädala, mis möödus päeviti rahvusvahelist kokakunsti nautides (no kui ema ja mees vastastikku võidu kokkavad, siis keegi peab sellest ju kasu lõikama) ja öösiti reisiraamatuid lugedes (Minu Omaan, Minu Amsterdam.. midagi oli vist veel). See, et suurem osa ajast möödus aga peamiselt kaarte mängides, jääb kauaks meelde. Nagu lapsepõlves vihmaste suvede aegu - kvaliteetaeg perekonnaringis. :P Ja selgus, et mitte ainult mina ei jäänud sellest sõltuvusse. W hakkas juba nädala pärast sellest puudust tundma. Niisiis mu kindlast keeldumisest hoolimata (no et ikkagi ainult nädal tähtajani aega ja tee on pikk ja kurviline ja tegelane hakkab suurema kui 90km/h kiiruse peale protestima) tegime maale teisegi sõidu - isadepäeva üllatusvisiidi. No ma ütlen - nii jahmunud nägusid pole tükil ajal näinud. Väärt käik oli! :)

Siis veel SPA ja külaskäik õe juurde, ja mõned külalised meitel ka.


Aga nüüd, kui jookseb 40. nädal, istun kodus ja muudkui koon-koon-koon. Mõned nädalad (oi, rohkem kui kuu) tagasi kudusin S-ile 8. kuu sünnipäevaks ühe nunnu vesti, nüüd on pooleli (äkki valmib täna) sall W-le, plaanis on talle veel palmikutega müts, tema õepojale sünnipäevaks sall ja jõuludeks kindad ja.. Mitte et kõik korraga käsil oleks, aga järjekord venib aina pikemaks.. tundub, et ulatub justkui juba kevadesse.

Ahjah, küpsetame-kokkame ikka ka. :)

Nädala algul panin idud maha - osad mulda, osad vette. Süüa veel ei saa, aga ninad on väljas. Nunnud sellised. :)

Koristatud ja pesukarutatud on juba nädalate viisi, seega sellega on juba peaaegu ühel pool. Kott on pakitud. Peaaegu kõik on olemas, midagi ei kripelda, ning hirrrrrrrmsat kannatamatust või ootamist ei ole. Lihtsalt veike uudishimu, et milline ta siis on - kelle nägu ja kelle moodi, ja mismoodi ta ise on. Rääkimata mõtisklustest, kuidas see uus elukorraldus koos ühe uue ilmakondanikuga olema hakkab.