BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

 Kui väsinud saab üks inimene olla?! Isegi voodis lesimine tundub nagu töö v kohustus. Järellainetus? 

 Ta teatas mul siin ükspäev täitsa poolõnnetult: "Lapsed võivad vahel ikka natuke mustad ka olla! Nad ei pea end ometi kogu aeg pesema!!!"  Astus oma õiguste eest sedasi surmtõsiselt välja. Ei ole siin midagi.

Käisime pisiplixiga tiiru õues - et saaks karantiinist korraks välja, värsket õhku hingama ja et emme saaks ometigi liikuma. Mõnus oli, jalutasime, jututasime, poest ostsime 1 donuti, knopkasid ja vaniljekohvi. Mis see viimane endast kujutab, veel ei tea.  Minnes nägime ühte vahvat lopsaka aiaga maja, mille ukse kohal oli silt "The Jungle House, Welcome!" (junglimaja, teretulemast). Aias olid muuhulgas ka bambusepõõsas, roosad flamingod, roosid ja silt "hotel mama".  Tagasiteel märkasime üht teist, roosavolangiliste kardinatega nunnut maja, mille valgele uksele oli kenasti mustaga maalitud "Witch lives here with her little MONSTERS" (nõid elab siin koos oma väikeste koletistega). Tuju läks kohe nii äraütlemata heaks.  Ja nüüd tuleb need ülejäänud 6000 sammu kuidagi kätte saada, ilmselt tantsides. Sest õue küll enam ei kisu.

 Learnt a new word today - 'blackpilled'. Vrd 'blue pill' -' red pill', ka 'purple pill' . Matrix. Ja vaatasin filmi Don't Look Up. Pre-2020, aga hirmutavalt ajakohane. Tegin tööd. 226 lk manifeste läbi hekseldatud. Venna pere on pos. Palavikus, aga muidu ok. Isa peab end chekkima minema. Loodame parimat. pisiplixi klass jälle koduarestis. Väss.

Ärkan hommikul kell 5, aga tehtud ei jõua ikka mitte midagi. Kana takus. Accountability challenge my ass . Oops, vabandust. Sain enda peale kurjaks, sest ootused on suuremad kui suutlikkus neile vastata. Sest et omast arust on ootused ikka juba väga madalal, vähem teha oleks juba justkui vaid vegeteerida. Oeh. Vist päris nii ikka pole.  

Imede ime, vahepeal on tervelt dekaad mööda läinud. Ja ausalt, näpud on üsna-üsna roostes, aga see kirjutamiskihk, see ikka kripeldab. Proovime.  Sest et.  Jutud tahavad rääkimist ja sõprused hoidmist. Uue alguse sai see sellest, et sai üks öö sõbrannaga räägitud ja maailma asju arutades järeldusele jõutud, et selgakukkunud keskiga ja muu argielu ei anna kirjade kirjutamiseks enam hästi mahti. No ei ole need mõtted enam need, mis nad kunagi tudengipõlves olid - suured ja säravad. Aga, kuidagi võiks ju ikka kontaktis püsida. Proovime blogimist. Ja. Moodsa aja ning eneseedenduse vaimus on see ka " accountability and discipline challenge ". Me mõlemad leidsime oma pika ja põhjaliku vilosohveerimise käigus, et oleks ju tore jah jms, aga et niisama lootma jääda, et küll jõuab ja küll tuleb vaim peale etc a la "oh küll ükskord algab aega, mil kõik tööd on viimaks tehtud ja saab kõik juhtumised ära räägitud..." Naah! Me kõik teame, kuidas sellega on. Niisiis. Iga päev, kas...