"Hoia gloobust oma laual, see laseb asjadel paista õiges proportsioonis"

Nüüd, keset talve meenus äkki mu aastatagune sünnipäevareis siniste vete taha, päikese alla, palmide varju. Siis, kui lennuk tegi põgusa vahemaandumise naabersaarel Arubal ning lennuki lahti tehtud tagauksest tulvas sisse soe, niiske, hullutav päikeseloojangu eelne õhk koos taamal paistva sillerdusega tasastel lainetel, meenus üks lugu. Jamaica hällilaul. Me olime peaaegu sealsamas, Jamaicast ehk... paarituhande kilomeetri kaugusel. Või siis kaugemal. Naabruses igal juhul. Ja puhkus oli alanud, päike loojus ookeani ning mahe meloodia kummitas meeles.

Maandusime oma saarel pimeduses, võõraste tähtede all, õhk oli soe ja hellitav-embav, mähkis oma sõbralikku niiskusesse, pisut uimastavalt, reaalsuse ja ettekujutuse piirjooni ähmastades. Pimeduses aimusid palmid, tolmune tee ja õisi täis põõsad. Ka praegu meenutab iga ses laulus öeldud sõna neid siniseid laineid, kõrgeid palmipuid ja helendavat taevast, mis mulle tähendas lõputuna näivaid päevi paradiislikus rannas raamatut lugedes. Taevast, mis naaberriik Haiitile ei tähendanud siis ega tähenda ka nüüd - 1 päev vähem kui aasta hiljem - aga põrmugi puhkust, vaid toona napi pooleteist kuu eest maad ja inimesi laastanud õudust - maavärinat, veepuudust, taudi. Palavust ja vaesust, mis teeb varemete koristamise...ja ellujäämise siiani raskeks. Need tormid, mis murravad maha, ei pruugi alati merelt tulla.

See raamat, mida rannas lugesin, on Amsterdami lennujaamast vahetult enne lennu algust ostetud "The Other Hand". Kui saatuslik! Mina lebasin troopilisel saarel, palmilehtedest varjualuse all, ookean taamal loksumas. Loo peategelane, valge nahaga haritud inglanna, ajakirjanik - üks jutustajaist - käis oma mehega aga eksootilisel rannapuhkusel Nigeerias. Saadetuna hotelli relvastatud töötajast. (Ka meie hotelli kaitsesid automaatidega mundrimehed, aga see polnud Nigeeria.) Seega oleks õigem oleks öelda, et nemad käisid "eksootilisel" puhkusel, jutumärkides, sest see maa oli kodusõjas... täis omaenda lastest põgenikke, kuid pääsu polnud kuhugi. Välja arvatud ühel neist - tüdrukul, kes jutustab üht teist lugu, üht Nigeeria lugu, samas raamatus. Ta jutustab oma ilusast õest, džunglist, kuuvalgusest... relvadest. Ja paadist. Ja laevast. Ja põgenikelaagrist Inglismaal. Ta jutustab oma äsjaomandatud kõrgklassi "queen's English'is" sedasama lugu, mida üks teine nainegi, sest enne teepakke täis konteineris redutamist oli ka tema samal... troopilisel rannal. Rannal, kus peen britt üritab mehega oma abielu lappida. Ent sellele rannale jääb maha liig palju. Liig palju isiklikku, liiga palju traagilist, üks valik, üks vale otsus, tarbijast argpüksi otsus... Ja jäljed. Ning kirevaist lappidest ei piisa vundamendist variseva koosluse kooshoidmiseks; ega suurt millekski muuks, kui üheks mõtlemapanevaks looks, mille pani kirja Chris Cleave.

Jah, ma mõtlesin, ja ma tundsin kaasa. Ja ma tahaks midagi ära teha. Midagi suurt! Aga kas see korjanduskarpi raha panemine või Haiiti poisi käest puupeekri ostmine ikka muudab midagi? Kuis passivad kokku tuim massiturismi tarbija, kes loivab vaid oma all-in resortis rannast voodini, voodist lookas lauani, ja teisalt need hambutud ideaalid helgest tulevikust?

Ning praegugi - tean, et paljude lainete taga on üks saar... kus oli nii hea paljajalu piki randa - maa ja mere piiril - jalutada, kasvõi silmapiirini välja, sandaalid näpus kõlkumas. Ent silmapiirini ei saa, isegi lähemale ei saa, isegi siinsamas ei saa. Kõiksus ühes Maaemaga on küll helde ja tal on palju ande, aga... enne tuleb käsi anda. Abikäsi ulatada. Kui teisele poole maakera ei ulatu, siis lähedastelegi. Nagu mulle täna, täitsa ootamatult ulatati. Aitäh!