Pööre

Niisiis, mul on töö. Peale kolmeaastast pausi on mul taas kolleegid, koduvälised kohustused, ülemus ja palk.

Kaks aastat olin kodus - rasedus- ja lapsehoolduspuhkusel ja seejärel siinmail kohanemas-keelt õppimas-ööd otsimas.

See lapsesaamine. Milline... maailmamuutev kogemus. Luua täitsa uus inimene. Milline vastutus. Ja rõõm! Näha üht uut kosmost kasvamas. Privileeg olla osa sellest müsteeriumist. Ime. Iga päev. Uuesti ja uuesti.

Eesti lapsehoolduspuhkus, selle pikkus on ainulaadne! See võimalus koos olla ja koos kasvada - seda ei ole mujal. Mujal antakse  3-4-kuused tited hoidjatele ja hoidudesse ning pressitakse end tagasi töövormi, kuigi hormoonid on veel puha pöörased, elukorraldus sassis ja emake loodus mässab. Aa, ja sünnituspuhkus u 2-nädalat enne oodatavat tähtaega.

Aga. Et. Töö. Jah, loogiline ju, et peale lapsehoolduspuhkust (hmm, kui 24/7 lahinguvalmidust ja kiirreageerimist saab puhkuseks nimetada) minnakse tagasi tööle. Enamasti oma endisele kohale. Aga kuivõrd mina kolisin Eestist ära, polnud mul enam kohta, kuhu naasta. Oli hoopis uus maa, kus üritan siiani kohaneda. Belgia. Flandria*. Ja uus keel, mida olen kokku u 7 kuud, st jaanuari lõpust saadik koolipingis õppinud. Jah, koolis. Sest kuigi selja taga on kaks aastat Hollandis (ilma keeleõppe ja kunagi rääkima hakkamata), on see siinne variant siiski väga erinev nii kõlalt kui sõnavaralt. Ja kuigi kohalikud kiidavad, et nii kiiresti keele suhu saamine on märkimisväärne, pole flaami keel mulle end veel avanud - leian vaid kobamisi kohmakaid vahendeid enda väljendamiseks. Õpikulausete faas on õnneks siiski möödas.

Jah, oli kaks aastat kohanemist ja uusi algusi - abielu ja laps, kolimine ja hakkamasaamine, toit ja elukorraldus (see va prügimajandus siin!), keel ja mentaliteet... Suisa uus identiteet. Aga sellega asi ei piirdunud. Olen aasta otsa tööd otsinud - vallas, mida justkui natukene valdaksin, st see, kust viimase 5+ aasta kogemus pärineb - laevandus ja admin. No ja siis seda va keelt õppinud. Koos sisserännanute ja pagulastega, siia-abiellunute ja niisama-sattunutega. Inimestega, kes on olnud siin kas paar kuud või suisa tosinkond aastat. Inimestega, kelle unistused ja arusaamad on suuremal või vähemal määral murenenud ning kelle muresid kuulavad inimesed, kes sellega suurt midagi peale ei oska hakata. Isegi, kui nad tahaksid. Enamasti ei taha. Enamasti on lihtsalt hammasrattad ja mutrid ja linnukesed statistikakastikestes.

Tööbürood on suht nõutud, mida teha inimesega, kellel on haridus ja kogemus, aga kellel pole kohalikku keelt. Variant, mida lahkelt pakutakse, on koristajaks hakata, ole sa tõlk või tohter, magister või midagi muud. Aga isegi see pole kuigi lihtne - koristajakarjääri alustamiseks peab sul olema kas vastav väljaõpe või oma kliendibaas. Nii et jah - neil seal linnuke kirjas, et järjekordne klient nõustatud, aga tolku ei midagi. Ja kui küsida rahvusvaheliste firmade kohta, keda google'i andmetel natuke nagu peaks olema, siis reaktsiooni põhjal tundub, nagu oleks tegu rahvusliku saladusega.

Google' ja kohalikud abiks, sai aasta jagu CV-sid nii transpordi- kui muudesse firmadesse saadetud, aga ei miskit. Paar vastust sisuga "te ei vasta nõutud kvalifikatsioonile" saabus ka. Kuniks läksin kohaliku hypermarketi infoletti ja küsisin nende kandideerimisankeeti. Nädake hiljem sain telefonikõne, veel nädal hiljem käisin tööintervjuul (mu esimene intervjuu Belgias, esimene intervjuu hollandi keeles!) ja veel nädal hiljem alustasin tööpostil. Kaks nädalat peale alustamist oli esimene PMP, ning ülemus ütles, et nii kiiret õppimist ning sisseelamist pole ta ammu/tihti näinud, et olen kõvasti muljet avaldanud. Ah, et mis ma siis teen? Töötan Belgia populaarseimas supermarketis, riigi parimas singi-, vorsti-, pasteedi-, süldi-, juustuletis, st olen supermarketis "singilõikaja".  Seniks-kuniks.



* Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on... ilus!