Belgia puud (üks ammune lugu, veebruar 2013)
Need Belgia puud on hirmuäratavad. Hiigelsuured ja harali okstega. Sammaldunud, mustad, endassetõmbunud. Väga vanad ja väga tõsised. Jalutan päise päeva ajal pargis ja tunnen kõhedust. Ja tunnen ka, et niimoodi on see juba väga ammu, väga ammusest ajast saadik olnud. Keskajast peale. Nad ei ole ei mõisnike ega talunike poolel, nad pole üldse inimeste poolel. Inimsõbralikkusest on asi kaugel, nad on selleks vist liiga suured ja liiga vanad, et mõista või leppida. Liiga kaua vaenus ja üksinduses elanud. Millest ometi?
Kas sellest, et mõisnikud pidasid tema asukatele alailma halastamatut jahti, või sellest, et hirmul talunikud trampisid marjad puruks ja sambla sassi, kui nad öö varjus küürakil ja salaja oksaraokesi korjasid, et pisutki oma hurtsikutes sooja saada, või sellest, et nende puudega pole keegi väga ammu rääkinud, või hoopis millestki muust, aga igatahes need puud ei heida armu. Praegu veel mitte.
Aga oli aeg... Oli aeg, kui neiski metsades paistis päike ja haldjad mängisid vihmapiiskade sillerdades keksu ja kulli. Oli aeg, kui inimesed võisid kartmata metsa minna ning sealsed rajad tõid nad sekeldusteta (ja täis marja- või seenekorvidega) koju tagasi. Aga siis... Siis juhtus midagi. Juhtus midagi nii suurt, et haldjad põgenesid Skandinaaviasse ning kõik need kaunid rajad läksid lukku või eksisid sootuks sohu. Metsast sai padrik ning teed viisid hukatusse. Ja naaberkülla laadale minekuks tuli sestpeale minna ümber metsa. Mis see oli, et tea enm keegi.
Aga külapidusid hakkas iga küla omaette pidama, ent pikapeale surid needki välja. Mis sa siin ikka pidutsed, kui uusi ja ilusaid poisse võid ainult unes näha. Mõni üksik uljaspea läks muidugi ikka otse ja kirvega, ja vahel jõudis isegi teisele poole välja, aga sedagi mitte alati, ja kui see ka õnnestus, siis kindlasti mitte seal, kus ta plaaninud oli. Uuemal ajal muidugi ei raisatud enam aega kaarega minekuks, vaid võeti kohe mootorsaag kätte ja mindi sirgelt. Otse. Armutult. Ja siis kaeti kunagised rõõmsad rohelised niidud kuuma musta haisva lägaga ning kutsuti seda asfaldiks. Sile tee, see on tsivilisatsiooni alus. Selle äärde sai omakorda uusi maju ehitada. Ning siis polnud enam laatasidki vaja, nende asemel ehitati lahmakad ilma kütte ja akendeta majad, kuhu kogu nodi müügiks kokku tassiti. Algul öeldi, et laiast maailmast, aga kui lähemalt vaadata, siis kõik need asjad on siia jõudnud küll Hiina kaudu, aga kohalikult prügimäelt. Need on supermarketid - kohad, kus tänapäeva inimesed oma vaba aega veedavad. Söövad laboris tehtud toitu ja kannavad naftast tehtud rõivaid. Need on need uue aja inimesed.
Aga puud... puud on vanad. Need vanad puud on ikka veel olemas. Suurema osa aastast mustad ja mornid. Korraks kevadel vaid rohelised ja noored. Nad ärkavad hetkeks, paariks päevaks, ja mäletavad. Sest nemad on ainsad, kes üleüldse mäletavad veel maasikavälusid ja õitsitulesid. Aega, mil inimesed ja haldjad koos mängisid ning laaned olid veel laaned ning mitte padrikud või kuuerealised kiirteed. Aga see oli ammu, nii ammu, ning puud on kasvatanud paksu naha, kõva kooriku ning tukuvad vaikses palves, et lükkuks edasi päev, mil nad mootorsae vingumist omaenese varvaste juures kuulevad. Ja leppimist ei ole loota. Mitte enne, kui inimesed ise mõistuse pähe ja jalad selga võtavad ning puude juurde lähevad. Vabandust paluvad.
Kas sellest, et mõisnikud pidasid tema asukatele alailma halastamatut jahti, või sellest, et hirmul talunikud trampisid marjad puruks ja sambla sassi, kui nad öö varjus küürakil ja salaja oksaraokesi korjasid, et pisutki oma hurtsikutes sooja saada, või sellest, et nende puudega pole keegi väga ammu rääkinud, või hoopis millestki muust, aga igatahes need puud ei heida armu. Praegu veel mitte.
Aga oli aeg... Oli aeg, kui neiski metsades paistis päike ja haldjad mängisid vihmapiiskade sillerdades keksu ja kulli. Oli aeg, kui inimesed võisid kartmata metsa minna ning sealsed rajad tõid nad sekeldusteta (ja täis marja- või seenekorvidega) koju tagasi. Aga siis... Siis juhtus midagi. Juhtus midagi nii suurt, et haldjad põgenesid Skandinaaviasse ning kõik need kaunid rajad läksid lukku või eksisid sootuks sohu. Metsast sai padrik ning teed viisid hukatusse. Ja naaberkülla laadale minekuks tuli sestpeale minna ümber metsa. Mis see oli, et tea enm keegi.
Aga külapidusid hakkas iga küla omaette pidama, ent pikapeale surid needki välja. Mis sa siin ikka pidutsed, kui uusi ja ilusaid poisse võid ainult unes näha. Mõni üksik uljaspea läks muidugi ikka otse ja kirvega, ja vahel jõudis isegi teisele poole välja, aga sedagi mitte alati, ja kui see ka õnnestus, siis kindlasti mitte seal, kus ta plaaninud oli. Uuemal ajal muidugi ei raisatud enam aega kaarega minekuks, vaid võeti kohe mootorsaag kätte ja mindi sirgelt. Otse. Armutult. Ja siis kaeti kunagised rõõmsad rohelised niidud kuuma musta haisva lägaga ning kutsuti seda asfaldiks. Sile tee, see on tsivilisatsiooni alus. Selle äärde sai omakorda uusi maju ehitada. Ning siis polnud enam laatasidki vaja, nende asemel ehitati lahmakad ilma kütte ja akendeta majad, kuhu kogu nodi müügiks kokku tassiti. Algul öeldi, et laiast maailmast, aga kui lähemalt vaadata, siis kõik need asjad on siia jõudnud küll Hiina kaudu, aga kohalikult prügimäelt. Need on supermarketid - kohad, kus tänapäeva inimesed oma vaba aega veedavad. Söövad laboris tehtud toitu ja kannavad naftast tehtud rõivaid. Need on need uue aja inimesed.
Aga puud... puud on vanad. Need vanad puud on ikka veel olemas. Suurema osa aastast mustad ja mornid. Korraks kevadel vaid rohelised ja noored. Nad ärkavad hetkeks, paariks päevaks, ja mäletavad. Sest nemad on ainsad, kes üleüldse mäletavad veel maasikavälusid ja õitsitulesid. Aega, mil inimesed ja haldjad koos mängisid ning laaned olid veel laaned ning mitte padrikud või kuuerealised kiirteed. Aga see oli ammu, nii ammu, ning puud on kasvatanud paksu naha, kõva kooriku ning tukuvad vaikses palves, et lükkuks edasi päev, mil nad mootorsae vingumist omaenese varvaste juures kuulevad. Ja leppimist ei ole loota. Mitte enne, kui inimesed ise mõistuse pähe ja jalad selga võtavad ning puude juurde lähevad. Vabandust paluvad.
Kommentaarid
ma lähen...ja palun!