BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

Ehk et üks nädalavahetus juulis - paplivatt ja vahvlid, päike ja äike, kirbuturg ja jazz ja külalised, patsipunumine ja uudistelaotamine, lämbe, leebe ilm ja muretu elu, muremõtted hommikul ja kleidisaaga kulminatsioon pärastlõunaks. Ahjah, ja countdown algab nüüd: 31/1 Kõik see algas eile, kirbuturul käiguga. Ilus hommik oli - päikseline ja rahulik. Aga varane. Sai singileiba nositud ja kohvi joodud, kiitust kuuldud, kui kenaks ja valgeks see elamine siin on saanud. Ja siis koos kohvri ja sõbrannaga Pelgulinna/Kalamajja jalutatud mööda uniseid tänavaid, mis kangesti kodulinna Karlovat või Supilinna meenutasid. Kaubeldud sai, kasumit sai ka, ja päikest kuklale samuti. Selgus, et parimaks kliendiks osutub su oma kaaslane ja kolleegi tehtud vahvlid koos kohviga maitsevad imehead. OK-OK, jätame selle ümbernurga jutu ja ütleme, et elus esimest korda sai (koos 3 kolleegiga) Telliskivi kirbuturul oma nodist lahti saamas käidud. Tulemus? T-särgid ja ...

St eelmine v üle-eelmine nädal. Nu kael suht-koht ok, kruttis ja sättis ja mudis ja leidis lõpuks, et pead saab nii keerata kui pöörata ja küljelt küljele võngutada. See oli hea uudis. Siis näppis mu abaluude vahelist ala (ääääh, hõõk, aiaaaaah!) ja sis manipuleeris sabakonti. See on viimasel ajal valus olnd. Tegelt on siiamaani, aga ta ütles, et sellega pole mitte midagi valest. Aint suht pikk on, aga see ei peaks valu tegema. Ahjah, ja sis nühkis oma "kammiga" mu ristluid mööda. Õõõõh. ÕÕÕÕH, ma ütlen.

Tundub, et tomatituurid on selleks korraks läbi saamas. Täpselt nagu sai otsa mõne aja tagune praepeekoni- ja hapukurgiralli. Naljakas, varsti pool aega läbi, aga mingeid imelikke isusid nagu polegi olnud. Ma ikka ootasin! :)

Kael on juba ok. Esimese kriun tuli kuuldavale alles 3 katsumise peale. Ja väga hulluks ei läinudki. Seega ta siis lihtsalt katsus kõik läbi, lõõgastas leebelt mõnda kohta ja sellega oli siis ühel pool. Kaelaga st! Edasi katsus õlalihaseid ja ohsamumeie! need miski lihase kinnituskohad (seal, kus rangluu lõpeb ja õlg algab, selja taga) olid kõvad nigu kondid. Mis tähendas, et tal tuli mõnda aega mul seljas elada ja neid kronkse sealt välja pressida. Valus oli, aga leevendus lihasesse tuli suht ruttu. Ja siis kolmanda asjana katsus ta mu abaluude vahelisi lülisid. Ja vat need olid küll valusad. Egas muud, kui seal sai kah mõnda aega mu kriunumist kuulda, sest ta nühkis neid lahtisemaks. Viimase asjana võttis oma "piideta kammi" ja "kraapis" nimmelülide kohal olevat fastsiat lahti. Naljakas, selline tunne, nagu keegi oleks selga süganud. Naha alt! Ja lõpetuseks näitas rinnalülide liikuvuse parandamiseks ühe harjutuse ka - teha 10 kordust, kord päevas, rohkem kui 3...

Jälle. Väsitav. Ikka veeel! Aga. Liigub paremuse poole! Ehk et seekord olid kaelalülid isegi sirged, polnud kuhugi ära või välja vajunud! Ja ta ütles, et lihased lõõgastuvad juba kiiremini - no need lihased, mille ta on eelnevatel kordadel juba lahti saanud. Need, mis seal kaela/õla sees on pingul nagu terastraadid (tema sõnad), need olid terastraadid edasi. Kuniks ta võttis ühe uue atribuudi - miski sarvest tehtud lataka (no nagu kamm, aga ilma piideta) ja nühkis kitsama servaga mööda kaela edasi tagasi. Ikka selleks, et see sidekude ja fastsia lahti saada. Seda olevat sõrmedega kakkumiseks liiga palju ja liiga laial alal. Õõk, see oli vassssstik! Ja valus. Ja see tegi verevalumeid ja maasikaid. Ma pole julgenud veel vaatama minna, aga ta ütles, et need tulevad küll. Lõpetuseks topeltnelson 7. lüli lahti kaksamiseks. Pärast oli hing natuke kinni. Per aspera ad astra. Aga ausalt. Palju parem on. Aga et kuidas ma seda kõike tean? Noh, ütleme nii, et ma luban endale haiget teha ai...

Kas te teate, millest tekib paarikümne minuti jooksul versioon 1 ja 2 ja 3? Ja siis järgmise poole tunni jooksul viimane ja siis veel üleviimane parandus.. Ja et lõpuks lepime ikka kokku, et teksti saab ju veel kohendada ja täiustada. Homme. Oleks see siis kõik. Oh ei, on ju veel formaat! Ja värvigamma!! Ja paberitüüp!!! Naljakas on see, et ettekujutustes on kõik nii lihtne ja loogiline, aga päriselus selgub, et ei oska enam emakeeles kahte lausetki moodustada. Et jääd väiksesse lõksu tavade järgimise ja sõnumi selguse vahele. Eriti kui ei tea ka päris täpselt, et kuidas siis ikkagi kombeks on. Kes oleks võinud arvata, et lihtsate kutsete disanimine nii keeruliseks osutub? Mina mitte. :) PS. Te ju ikka teate, millal vanapagan 7 paari saapaid läbi kulutab? ;)

Taas hommikune pooletunnine sessioon kaelamanipulatsioone. Venitas, pressis, lõõgastas, kaksas, tiris, surus, sikutas, kräunutas. Aga parem sai! Need va kaela esiosa lihased (sirutajalihas???) on väääga lühikesed ja pinges - neid pidi suruma ja lõõgastama, ja lülid olid jälle natuke viltu - neid pidi lahti murdma, ja kogu kupatus oli liiga ette kaldunud - seda pidi tahapoole pressima ja tirima. Lõpuks jäi ta isegi suht rahule. Ma muidugi kah. Esmakordselt on see tunne, et õlad pole ettepoole kumeras, vaid vabalt rinnakorvi peal, ja et kael on selgroo pikendus ning sirgub õlgade vahelt otse üles, mitte pole nigu ukselink seal selgroo küljes ettepoole kronksus.