3. nädal läbi
Niisiis... Muljed.
Et kohemaid ja kõigepealt kummutada levinud arvamused, pean ütlema, et see siin ei ole aint narkarite ja hipide, vabameelsete ja lohakate tüüpide tulpe täis maa. Esmamulje on pigem, et kõik on kangesti korrapärane, kultiveeritud, niidetud, pügatud ja ruuduline. Kodus, voodis ootas mind ruuduline voodipesu, majad on ruudulised, sallid on ruudulised, maapind on ruuduline - eriti kui seda maanurka ülaltpoolt vaadata. Kõnniteed on eranditult plaaditud - ruudulised - mitte asfalti all. Muide, lugu poisikest, kes pöialt tammi sees hoides Hollandi päästis, teavad kõik, aga raamatust "Hõbeuisud" ei ole vähemalt need 4-5 inimest, kelle käest küsisin, küll kuulnud. (Huvitav, kas sellega on sama lugu nagu "Nelja tankisti ja koeraga" Poolas?) Ja mõned muud asjad torkavad hoopis rohkem silma kui puukingad.
Näiteks see, et istmed on igal pool suht kõrged. Sest, nuta või naera- hollandlased on euroopa üks pikimaid rahvusi. Norrakad on vist esimesel kohal, jah? Nii et väiksed armsad hiinlannad (jaapanlannad ka) kõlgutavad metrooga tööle sõites lihtsalt jalgu. Ning nende jalgrattad!? Mu ülemuse naisele, kes on minuga üsna ühte kasvu, soovitati jalgrattapoest, et vaadaku ehk kõrvalpoodniku juurde, kellel olevat seda suurust rattaid müügil, millega hiinlased sõidavad. Enamgi veel - tualetipottidega on sama lugu. Aga kes oleks võinud arvata, et kraanikausi ja tööpindade jaoks on paras olla minu küünarnuki kõrgusel?
Lisaks sellele on nad siin ka ütlemata sõbralikud ja räägivad imeilusat inglise keelt. Kas ma sellest juba rääkisin, kuidas mu esimesel päeval Hollandis, täpsemalt sealses lennujaamas/raudteejaamas üks vanaproua üritas katkisel eskalaatoril minuga võidu mu 22-kilost kohvrit sikutada? Ei? Noo... Lugu järgmine. Et oli eskalaator. Muidu nagu eskalaator ikka ja sellisena täitsa tore, aga sel päeval juhtumisi katki. Kõigepealt vedasin ma oma kohvri seda mööda alla perroonile, et sõita Amsterdamist Rotterdami. Alla jõudnult aga selgus, et raudteel on väike jama ja ma pean hoopis teise rongiga sõitma. Mis väljus otse loomulikult ja ootuspäraselt ühelt teiselt perroonilt. Egas midagi - läpakakott koos kaameraga õlgu soonimas mõtlesin ma, et ega ma siin raudteejaamas nüüd kah alla ei anna, ükskõik kui f****kõrge see va eskalaator ka poleks. Kui olin kuskil poole trepi peal, olin hetkeks südamest tänulik sellele Tallinna lennujaama kenale chek-in'i noormehele, kes käskis mul kohvri kergemaks ümber pakkida. Et 26 kilo on ikka liig mis liig. Oleks olnud tõesti. Aga ei saa salata, olin isegi selle 21,5 kiloga seal üsna jännis ja üleni higine. Ja siis! Marssis trepist kõige tarmukamal moel ülespoole üks vanaproua, käekotirihm risti üle rinna, burberry-ruuduline siidsall kaelas ja rabas mu kohvrisangast küsimata kinni, ise omaette pobisedes "I can do that, I want to help, c'mon let's do that!" Mu jahmatus asendus paanikaga - heldene aeg, kui ta ennast siin ära katkestab!!! Õnneks oli temaga koos ta tütar kaasas, kes minuga koos huilgas, et lõpeta ära ja lase lahti! Nalja kui palju. Tõesti.
Loen oma eelmise ülemuse tehtud lahkumiskingitust - raamatut "The Undutchables", kus ühena esimestest asjadest märgitakse, et Hollandi trepid - see on nähtus omaette. Ma ütleks, et need on täiesti killer-trepid. Kõrged ja kitsad; see, et jalg tervenisti astme peale ei mahu, pidi väga hollandlik olema. Egas midagi, füüsiline vorm paraneb mis kole. :D Aga külla võiksid ikka tulla, küll sa need 53 astet, mis mu pesani viivad, üle elad.
Jaa, see vorm! Mu meelest on siin maanurgas haruldaselt palju väga heas vormis inimesi. Samas selliseid punnitatud jõusaalijunne ja mimmusid väga ei kohta. Võibolla käivad nad teistest kohtades? Aga tänavapildis hakkab silma, et selliseid saledaid ja vilkaid, ilusaid, energilisi inimesi on hästi palju. Kui ma peaksin Hollandit vaid ühe nimega nimetama, siis arvatavasti ütleksin, et see on täiesti tervisesportlaste maa. Väike näide. Eile käisime töökaaslastega lõuna ajal iganeljapäevases(!) spinningutrennis. Oma 15 inimest oli kindlasti., ja ässsti lahe oli! :) Ehk et - firma maksab töötajate iganeljapäevase trenni kolmveerandi ulatuses kinni. Mulle muidugi sobib! Ainuke mure on nüüd see, et kust nüüd sellist trenni leida, mida sutsuke sagedamine teha kui kord nädalas. :) Oi! Ja kui eile töölt koju tulin, siis kõrvaltänavas oli ühe maja uks lahti - see oli Dansinstituut Meyer en Fils (neile, kes hollandi/flaami keelt ei valda, siis ütlen vihjeks, et see on Meyeri ja Filsi tantsukool). Ilus oli vaadata! Ja suu jooksis vett....
Inimesed on siin lihtsalt kenad. :) Omapärased, vabad. Ilma räige rõhuta enesenäitamisele (ee... me räägime ikka valgetest, jah?), mis ei välista äärmiselt väljapeetud ja dändilikke kontoriinimesi. Yuppied! Jalgratta seljas!! Fun!!! Roosad triiksärgid, rohelised samss-saapad, erelillad sallid, pisikesed pintsakud... Loomulikult need on mõeldud näitamiseks. Ent see on siiski mängulisem, ambivalentsem, boheemlaslikum, vana-hea-euroopalikum kui... teateisegi. Kuigi jaa, afro-naiste seksapiil - see on ikka hoopis teine tera. Igasugu värvilisi ja segaverelisi on siin hästi palju. Eks ole selles oma osa nii kunagistel hollandi kolooniatel - nt Indoneesial - kui ka emigrante puudutaval poliitikal. Kuna elan "hiinalinna" (no ikka see draakoniga tänav) serva peal, siis näen seda eksootikat, teistsugust maailma ja kultuuri suisa koduteel. Poed on omaette vaatamisväärsus. :D Eriti need, kus vitriinidel on ballikleidid - kerge Kesk-Aasia, Lähis-Ida hõnguga. Kui julgen, siis pildistan. Ja neid vitraažikilde ka, mis mu naabermajade akendel on.
Eile koduteel jõin kõigepealt Karl Dormanstraati nurga peal klaasikese (jah, 2dl puhul tuleb deminutiivi kasutada :) onju!) õlut, mille kõrvale sõin õhtusöögiks grillitud hawaii võileiva ja kuulasin põnevusega kõrvallauas istunud 2 noore venelase (haritlase?) juttu pealt. Arutluse all teemad temperamendist, Lenini õpetuse kestvuse võimalikkusest, veini hindadest, naistega rääkimise võimalikkusest ja muust intrigeerivast. Mm, mulle meeldis. Siis jõin kohvi. Tagasiteel nägin mingis aias avalikku religioosset värbamiskõnet. Mikrofon ja puha. :) Tänaval selle ees seisis üks lahe uunikum, mida üritasin telefoniga pildistada. Ja siis sattusin mingisse pisikesse pagariärisse... Suur ruum, kuhu oli suht suvalisest lett pandud, poolnurgeti, ilma mingi sümmeetria või esteetikata, mõistliku seletuseta; lihtsalt kuskiltmaalt risti üle ruumi. Kogu see krempel tundus jaburalt juhuslik - leti ees polnud eriti midagi, taga ka mitte, kui mõned üksikud kastid välja arvata. Seinad seevastu olid pilkupüüdvad! Need olid poolest saadik kaetud valge-sinisemustriliste kahhelkividega, millel araabiapärane põimornament. Mnjaa.. müügiks pisut idamaised küpsetised. Kui ühte pisikest rullis asja 2 tükki palusin, siis pearätiga peaaegu umbkeelne müüjanna imestas, et kuidas ainult kaks. Kui talle seletasin, et ma ju ei tea, mis see on, ja ma ainult proovimiseks ostan, siis ulatas ta oma ilusa siidise käega ühe rulli mulle niisamagi. Proovimiseks. Selgus, et see on irrrrmmagus küpsetatud taignarull, mis on takkapihta mee sisse kastetud. Arvasin siis, et ma võtan pigem seda teist mandli-rosina-asja. Kodus meenus äkki, et meie tallinna leivakesed on ju üsna samasugused. :) Tavalisi saiamoodi asju oli seal ka, aga sellist poodi Eestis küll ei näe.
Ja söögi poolest hakkab silma, et väga paljud kohad on kombinatsioon hiina, indoneesia ja surinami köökidest. Lisaks vähemeksootilistele türklastele ja muule sealtkandi rahvale. Väljas söömine on üsna kallis, on tavapärane, et salat on u 5 ja praad 12+ eurot. Õlu maksab keskmiselt 2-3 eurot, aga leiab ka kallimat, veiniklaasi hinda ei mäleta. Tass kohvi on umbes 1.20. Samas - nurga pealt putkast kaasa ostetud surinami toit - hiigelsuur ports maitsvaid pruune nuudleid kümnekonna tüki krõbedaks grillitud kanaga, mida jagus umbes 3 toidukorraks, maksis vast salatijagu raha. Raha rahaks, see maitses hea! Enamgi veel - kolmapäeval olin töökaaslase koju õhtusöögile kutsutud. Ta elukaaslane on aasia toitude tegemisel hästi osav, niisiis oli toiduks riis, mingi kanaroog (pannil vokitud krehvtine mudru koos kirsstomatitega) ning sealiharoog (pannil vokitud vähe mahedam, soyane mudru suhkruherneste ja šampinjonidega). Muahh, see viis küll keele alla. Ning magustoiduks sain ee... friteerida eee... asju. :D Mingid taignased imeõhukesed erineva kuju, tekstuuri ja maitsega lehekesed, mis visatakse ükshaaval tulikuuma õli sisse, kus nad kärmelt paisuvad, ning kust nad umbes 5 sekundi pärast tuleb välja õngitseda. Ise tegin! Muhe. :)
Ahjaa. Hollandi kodu. On reeglina armas. Seal on mitu korrust ja trepid! Koduloomad, muusika ja köök! Mitte et hollandi köök või toidutraditsioonid iseenesest midagi märkimisväärset oleks, aga peretraditsioonid näevad ette, et kell 6 süüakse õhtust. Aamen. Kuidas nad sellega hakkama saavad, seda ma ei tea. Või millal nad siis trenni lähevad. Või kinno. Võibolla hiljem siis?
Lõunaks süüakse eranditult võileibu. Kuigi täna kontoris oli miskipärast lõuna ajal pasta bolognese lõhna tunda. :D
Poes kohtab väga harva aktiivset müümist.. St - meile täiesti sobiv keskkond, mitte keegi ei lenda selga küsimisega, kuidas ta mind aidata saaks. Erandiks on muidugi turg, kus kogu see multikultuurne ja värviline silmad kirjuks võttev müüjatehord ringi sädistab-sehkendab ja valjuhäälselt kaupa pakub.
Keel on kummaline segu pehmetst häälikutest ja hrridest, mis kõlab nagu oleks keegi midagi kurku ajanud või siis nagu "krap-krap-krap" nagu üks töökaaslane ilmekalt ette näitas. Nende G = meie jaoks HHR, EU = ÖÖ, UI = ÄÜ, U = Ü. Hommikuti on viisakas öelda [huije morhhe], õhtul [faine aavond] ja tänades [dank ü] või [bedankt], samas kui keegi sulle midagi annab, siis ta ütleb [alšjeebliift]. Aevastades öeldakse midagi, mis kõlab kui gezondheit. Või siis cheers! Aa, seda et - ninast häälekalt tati kurku tõmbamine on levinum kui nuuskamine. Ka naiste puhul. Vist.
Ja see vihm!! :D See ei saa vist iial otsa.
to be continued....
Et kohemaid ja kõigepealt kummutada levinud arvamused, pean ütlema, et see siin ei ole aint narkarite ja hipide, vabameelsete ja lohakate tüüpide tulpe täis maa. Esmamulje on pigem, et kõik on kangesti korrapärane, kultiveeritud, niidetud, pügatud ja ruuduline. Kodus, voodis ootas mind ruuduline voodipesu, majad on ruudulised, sallid on ruudulised, maapind on ruuduline - eriti kui seda maanurka ülaltpoolt vaadata. Kõnniteed on eranditult plaaditud - ruudulised - mitte asfalti all. Muide, lugu poisikest, kes pöialt tammi sees hoides Hollandi päästis, teavad kõik, aga raamatust "Hõbeuisud" ei ole vähemalt need 4-5 inimest, kelle käest küsisin, küll kuulnud. (Huvitav, kas sellega on sama lugu nagu "Nelja tankisti ja koeraga" Poolas?) Ja mõned muud asjad torkavad hoopis rohkem silma kui puukingad.
Näiteks see, et istmed on igal pool suht kõrged. Sest, nuta või naera- hollandlased on euroopa üks pikimaid rahvusi. Norrakad on vist esimesel kohal, jah? Nii et väiksed armsad hiinlannad (jaapanlannad ka) kõlgutavad metrooga tööle sõites lihtsalt jalgu. Ning nende jalgrattad!? Mu ülemuse naisele, kes on minuga üsna ühte kasvu, soovitati jalgrattapoest, et vaadaku ehk kõrvalpoodniku juurde, kellel olevat seda suurust rattaid müügil, millega hiinlased sõidavad. Enamgi veel - tualetipottidega on sama lugu. Aga kes oleks võinud arvata, et kraanikausi ja tööpindade jaoks on paras olla minu küünarnuki kõrgusel?
Lisaks sellele on nad siin ka ütlemata sõbralikud ja räägivad imeilusat inglise keelt. Kas ma sellest juba rääkisin, kuidas mu esimesel päeval Hollandis, täpsemalt sealses lennujaamas/raudteejaamas üks vanaproua üritas katkisel eskalaatoril minuga võidu mu 22-kilost kohvrit sikutada? Ei? Noo... Lugu järgmine. Et oli eskalaator. Muidu nagu eskalaator ikka ja sellisena täitsa tore, aga sel päeval juhtumisi katki. Kõigepealt vedasin ma oma kohvri seda mööda alla perroonile, et sõita Amsterdamist Rotterdami. Alla jõudnult aga selgus, et raudteel on väike jama ja ma pean hoopis teise rongiga sõitma. Mis väljus otse loomulikult ja ootuspäraselt ühelt teiselt perroonilt. Egas midagi - läpakakott koos kaameraga õlgu soonimas mõtlesin ma, et ega ma siin raudteejaamas nüüd kah alla ei anna, ükskõik kui f****kõrge see va eskalaator ka poleks. Kui olin kuskil poole trepi peal, olin hetkeks südamest tänulik sellele Tallinna lennujaama kenale chek-in'i noormehele, kes käskis mul kohvri kergemaks ümber pakkida. Et 26 kilo on ikka liig mis liig. Oleks olnud tõesti. Aga ei saa salata, olin isegi selle 21,5 kiloga seal üsna jännis ja üleni higine. Ja siis! Marssis trepist kõige tarmukamal moel ülespoole üks vanaproua, käekotirihm risti üle rinna, burberry-ruuduline siidsall kaelas ja rabas mu kohvrisangast küsimata kinni, ise omaette pobisedes "I can do that, I want to help, c'mon let's do that!" Mu jahmatus asendus paanikaga - heldene aeg, kui ta ennast siin ära katkestab!!! Õnneks oli temaga koos ta tütar kaasas, kes minuga koos huilgas, et lõpeta ära ja lase lahti! Nalja kui palju. Tõesti.
Loen oma eelmise ülemuse tehtud lahkumiskingitust - raamatut "The Undutchables", kus ühena esimestest asjadest märgitakse, et Hollandi trepid - see on nähtus omaette. Ma ütleks, et need on täiesti killer-trepid. Kõrged ja kitsad; see, et jalg tervenisti astme peale ei mahu, pidi väga hollandlik olema. Egas midagi, füüsiline vorm paraneb mis kole. :D Aga külla võiksid ikka tulla, küll sa need 53 astet, mis mu pesani viivad, üle elad.
Jaa, see vorm! Mu meelest on siin maanurgas haruldaselt palju väga heas vormis inimesi. Samas selliseid punnitatud jõusaalijunne ja mimmusid väga ei kohta. Võibolla käivad nad teistest kohtades? Aga tänavapildis hakkab silma, et selliseid saledaid ja vilkaid, ilusaid, energilisi inimesi on hästi palju. Kui ma peaksin Hollandit vaid ühe nimega nimetama, siis arvatavasti ütleksin, et see on täiesti tervisesportlaste maa. Väike näide. Eile käisime töökaaslastega lõuna ajal iganeljapäevases(!) spinningutrennis. Oma 15 inimest oli kindlasti., ja ässsti lahe oli! :) Ehk et - firma maksab töötajate iganeljapäevase trenni kolmveerandi ulatuses kinni. Mulle muidugi sobib! Ainuke mure on nüüd see, et kust nüüd sellist trenni leida, mida sutsuke sagedamine teha kui kord nädalas. :) Oi! Ja kui eile töölt koju tulin, siis kõrvaltänavas oli ühe maja uks lahti - see oli Dansinstituut Meyer en Fils (neile, kes hollandi/flaami keelt ei valda, siis ütlen vihjeks, et see on Meyeri ja Filsi tantsukool). Ilus oli vaadata! Ja suu jooksis vett....
Inimesed on siin lihtsalt kenad. :) Omapärased, vabad. Ilma räige rõhuta enesenäitamisele (ee... me räägime ikka valgetest, jah?), mis ei välista äärmiselt väljapeetud ja dändilikke kontoriinimesi. Yuppied! Jalgratta seljas!! Fun!!! Roosad triiksärgid, rohelised samss-saapad, erelillad sallid, pisikesed pintsakud... Loomulikult need on mõeldud näitamiseks. Ent see on siiski mängulisem, ambivalentsem, boheemlaslikum, vana-hea-euroopalikum kui... teateisegi. Kuigi jaa, afro-naiste seksapiil - see on ikka hoopis teine tera. Igasugu värvilisi ja segaverelisi on siin hästi palju. Eks ole selles oma osa nii kunagistel hollandi kolooniatel - nt Indoneesial - kui ka emigrante puudutaval poliitikal. Kuna elan "hiinalinna" (no ikka see draakoniga tänav) serva peal, siis näen seda eksootikat, teistsugust maailma ja kultuuri suisa koduteel. Poed on omaette vaatamisväärsus. :D Eriti need, kus vitriinidel on ballikleidid - kerge Kesk-Aasia, Lähis-Ida hõnguga. Kui julgen, siis pildistan. Ja neid vitraažikilde ka, mis mu naabermajade akendel on.
Eile koduteel jõin kõigepealt Karl Dormanstraati nurga peal klaasikese (jah, 2dl puhul tuleb deminutiivi kasutada :) onju!) õlut, mille kõrvale sõin õhtusöögiks grillitud hawaii võileiva ja kuulasin põnevusega kõrvallauas istunud 2 noore venelase (haritlase?) juttu pealt. Arutluse all teemad temperamendist, Lenini õpetuse kestvuse võimalikkusest, veini hindadest, naistega rääkimise võimalikkusest ja muust intrigeerivast. Mm, mulle meeldis. Siis jõin kohvi. Tagasiteel nägin mingis aias avalikku religioosset värbamiskõnet. Mikrofon ja puha. :) Tänaval selle ees seisis üks lahe uunikum, mida üritasin telefoniga pildistada. Ja siis sattusin mingisse pisikesse pagariärisse... Suur ruum, kuhu oli suht suvalisest lett pandud, poolnurgeti, ilma mingi sümmeetria või esteetikata, mõistliku seletuseta; lihtsalt kuskiltmaalt risti üle ruumi. Kogu see krempel tundus jaburalt juhuslik - leti ees polnud eriti midagi, taga ka mitte, kui mõned üksikud kastid välja arvata. Seinad seevastu olid pilkupüüdvad! Need olid poolest saadik kaetud valge-sinisemustriliste kahhelkividega, millel araabiapärane põimornament. Mnjaa.. müügiks pisut idamaised küpsetised. Kui ühte pisikest rullis asja 2 tükki palusin, siis pearätiga peaaegu umbkeelne müüjanna imestas, et kuidas ainult kaks. Kui talle seletasin, et ma ju ei tea, mis see on, ja ma ainult proovimiseks ostan, siis ulatas ta oma ilusa siidise käega ühe rulli mulle niisamagi. Proovimiseks. Selgus, et see on irrrrmmagus küpsetatud taignarull, mis on takkapihta mee sisse kastetud. Arvasin siis, et ma võtan pigem seda teist mandli-rosina-asja. Kodus meenus äkki, et meie tallinna leivakesed on ju üsna samasugused. :) Tavalisi saiamoodi asju oli seal ka, aga sellist poodi Eestis küll ei näe.
Ahjaa. Hollandi kodu. On reeglina armas. Seal on mitu korrust ja trepid! Koduloomad, muusika ja köök! Mitte et hollandi köök või toidutraditsioonid iseenesest midagi märkimisväärset oleks, aga peretraditsioonid näevad ette, et kell 6 süüakse õhtust. Aamen. Kuidas nad sellega hakkama saavad, seda ma ei tea. Või millal nad siis trenni lähevad. Või kinno. Võibolla hiljem siis?
Lõunaks süüakse eranditult võileibu. Kuigi täna kontoris oli miskipärast lõuna ajal pasta bolognese lõhna tunda. :D
Poes kohtab väga harva aktiivset müümist.. St - meile täiesti sobiv keskkond, mitte keegi ei lenda selga küsimisega, kuidas ta mind aidata saaks. Erandiks on muidugi turg, kus kogu see multikultuurne ja värviline silmad kirjuks võttev müüjatehord ringi sädistab-sehkendab ja valjuhäälselt kaupa pakub.
Keel on kummaline segu pehmetst häälikutest ja hrridest, mis kõlab nagu oleks keegi midagi kurku ajanud või siis nagu "krap-krap-krap" nagu üks töökaaslane ilmekalt ette näitas. Nende G = meie jaoks HHR, EU = ÖÖ, UI = ÄÜ, U = Ü. Hommikuti on viisakas öelda [huije morhhe], õhtul [faine aavond] ja tänades [dank ü] või [bedankt], samas kui keegi sulle midagi annab, siis ta ütleb [alšjeebliift]. Aevastades öeldakse midagi, mis kõlab kui gezondheit. Või siis cheers! Aa, seda et - ninast häälekalt tati kurku tõmbamine on levinum kui nuuskamine. Ka naiste puhul. Vist.
Ja see vihm!! :D See ei saa vist iial otsa.
to be continued....
Kommentaarid
Hea, et Sa niipea neid suuri raskusi enam tarima ei pea.
Aga milleks sagedasem trenn kui on need trepid:)
lahe :)
a trenniks võib ju käia jooksmas või kepikõndi tegemas või midagi taolist.
p.s. sa kirjutad hästi - eriti see esimene pool :)
Hee, siia ju juttu juurde tekkinud, lasksin kõigepealt Habemikul lugeda, no tead, ise kuidas ta naerab, juba see ajas mu naerma ja siis veel luges eriti ilmekalt ette ka. Hea tuju kohe vastu ööd.
Jaaa, ja kommete poolest vist su vennakesel päris paslik koht elamiseks oleks :)
parandan ära. :)