tõbine surimuri

olen haige. ja vaatan youtube'ist vanu nostalgilisi filmikatkendeid - operette nahkhiir, krahvinna marica ja muud toredat (ungari keel on ikka ilus!) ja võrdluseks kõrvale britid .. lapsepõlvefilme poolakatelt, venelastelt, no ja ja 3 musketäri. pole paremat versiooni kui too bojarski d'artagnaniga, just selle mileedi ja selle richelieuga. kuigi leiab ka igasugu muud vahvat, mis ammutehtu elusana hoiab.

pean tõdema, et küll toona tehti palju ilusaid ajaloolisi asju. uskumatu kullaauk! üksteise järel meenuvad nimed, tegelased, süžeed. youtube on võrratu ammutamisallikas - mida rohkem sa otsid, seda rohkem sa leiad. valikuliselt küll, ent siiski nii palju, et sinna eksida ja end unistama-meenutama unustada. aga ununenud on paljugi. mis oli selle filmi pealkiri, kus tegevus toimus peamiselt ühes vallikraaviga eraldatud lossis? valge loss juskui saarel, ümberringi tume ja külm vesi, peategelaseks keegi tütarlaps, kes kas teises v kolmandas osas (tiisikusse?) sureb ning kirstuga sinnasamma vette uinutatakse. kääbus oli seal filmis ka. ja õnnetu armastus, nagu ikka.

tegelikult, kui jätta kõrvale peavalu ja udune-torkiv olemine, siis on haige olla ikka ütlemata hea. see on ainus aeg, kui saab nii süüdimatult palju lugeda nagu lapseplves. siis lugesin ikka üsna ohjeldamatult, aga siis tuli ülikool ja teaduskirjanduse kuhjad (mis on samuti endassehaarav, aga siiski teistmoodi), ja seejärel töö ja muu elu. nii et see lusti pärast lugemise võimalus on praeguseks nii ahtakeseks tõmbunud, et ma käin raamatupoes sagedamini kui loen. ning selleks, et endale lubada kvaliteetaega raamatutega, tuleb enne haigeks jääda. muidu on tegemist-sebimist nii palju, et seesugune tundideviisi iseendaga olemine on tõesti ja äratuntavalt väga-väga luksuslik ajaviide. nüüd loen metroos, 15 minuti kaupa, kiirustades, katkestades, seda aega justkui varastades. unistades pensionipõlvest! :) samas näen poolnaljaga kõrvalt, et pensionärid on tänapäeval nii interaktiivsed, et pigem kirjutavad ise, no ja tuhnivad youtube'is, blogivad ja chativad msn-is, kui vedelevad jutukaga diivanil. lahe igatahes!

kunagi proovisin isegi toimetaja-ametit selleks, et saaks rohkem lugeda. eriti vahva tundus seejuures asjaolu, et ma justkui tegeleks oma hobiga (tähenärimine on lugemuse loomulik kaasnähe, eks), aga tegelikult tuleb välja, et kellelegi on seda niiväga vaja, et selle eest makstakse veel palkgagi. vahva! mis viib üldse mõtteni, et mis on need ametid, mida ma oma elus pidada tahaksin... väiksena, siis kui teised tahtsid õpetajaks ja müüjaks saada, tahtsin mina näitlejaks saada. põhjusel, et siis saaks justkui palju elusid elada, teiste inimeste karaktereid ja lahendusi enda peal proovida. siis oli tükk tühja maad ja vaikust, sest segadus ja enda avastamise aeg olid liiga aeganõudvad. mõtlesin palju ja liigutasin end vähe - tahtsin kellekski tähtsaks saada, sest kõik vähemnõudlik tundus igav. aga huvikeskmes olid alati inimloomus ja inimkooslused, suhtlemine ja eneseväljendus. kui nägin (nõukaaja lõpus?) seriaali capital city, siis sain esimest korda aimu valdkonnast nimega public relations. ja sellest saadik on see mu siht olnud; mõnikord rohkem-, teinekord vähemilmsena.

aga elu on käänuline, sest kord tahaks saada aeroobikatreeneriks, siis firmaomanikuks, siis disaineks või stjuardessiks, seejärel arhitektiks/sisearhitektiks, aroomiterapeudiks, koerte dresseerijaks, siis grimeerijaks, teadlaseks, luuletajaks.... mul on tõesti liiga vähe elusid ja liiga vähe aega, et seda kõike ellu viia. :D ning nüüd küsimus - kuidas ma sattusin laevandusse? - paneb ka mind ennast kulmu kergitama. siiski see aeg ja võimalus on kingitus. tunnen seda (peapöörituse ja kõhkluste kõrval selgelt) igal sammul.

kasvõi seesama haigeksjäämise fakt. eile tuli kõigepealt üks eesti tüdruk mulle külla - ravumite, murakamoosi ja 3 apelsiniga. armsamat žesti annab otsida!
ja siis, justkui poleks sellest veel küllalt, helistas mu mentor/töökaaslane ja teatas, et nad tegid nii palju süüa ja hommik on nii kaugel, et nad tulevad kohe läbi. nõnda siis nägid hollandlased oma hollandi treppe :) kui nad hilisõhtul (oma rattasõidust kangete khm.. pehmete kohtadega sealt üles ronides) mu juurest läbi astusid ja külakostiks kastitäie varustust tõid. rohtu ja mitut sorti süüa, mille hunnituks tipuks on indoneesiapärane kanaroog! ja hunnik häid filme! et ma end üksiku ja õnnetuna ei tunneks, kui end kodust kaugel nii pahasti tunnen. nii hoolitsevad ja head. selle peale annab ikka tulla.