Seltsielu sakib. Sajaga. OK, seitsmekümnega.
***Pool aastat saab varsti läbi ja märkimisväärseid sündmusi... OK, sündmusi on, kuigi kohtadega (tahaks ju inimesemoodi kodus olla ning mitte 12 kuud jutti turistinahas vireleda) ja inimestega on natuke kahtlasemad lood. Mõned - õnneks - ja mu rõõmuks siiski on. :)***
Tööl. Mööbeldamine jätkub - sain endale täna uue laua, puust ja puha, mis on veel kõrgem kui eelmine. Lisaks kõrgusesse "kasvamisele" kasvas ka laudade arv - olemine läheb ilmselgelt tihedamaks. Kui varem oli ühes aknaaluses "reas" kolm neljast gruppi (kokku 12 inimest), siis nüüd... ota, arvutamisega on kuidagi pahasti praegu.... igatahes kuus kohta tekitati juurde; ja teist samapalju teisele poole - teise seina akende alla. Mis puutub muutustesse, siis kahe nädala pärast jätkan oma R'dami seiklust teises osakonnas. Mind suunati sales'ist equipmenti, ja reedese "tööintervjuu" üks rõõmustavamaid teateid oli, et ilmselgelt saab mul senisest rohkem iseseisvust olema. Ning kuigi mind kaasatakse ka igapäevasesse töösse - mille käigus saan ülevaate meie tööprotsessist ja argisest konteinerite "voost" - siis eriti lahe on see, et saan endale ka üks-kaks projekti. Kui väga lihtsalt öelda, siis ühe asjana hakkan võimalusi/andmeid kaardistama, et tekiks ülevaade meie sisemaa depoodest, ning selle projekti eeldatavaks tulemuseks on kompaktne info, mida sales rep'id klientidele uue lahendusena pakkuda saavad. Teiseks on vaja uurida protsessi eri etappides ette tulevaid vigu, ning nende vältimiseks lahendusi leiutada.
Vihma sajab. Sügisvihma. Tormab ka - üks terminal oli jälle kinni. Käisin lõuna ajal poes ja reisibüroos, tagasi jõudes oli üks käsi väsinud poekoti tarimisest, teine aga vihmavarju kinni hoidmisest. Ja kaks haru/traati/ribi (issus, kuidas nende metallist pulkade kohta öeldaksegi, mis vihmavarju karkassi moodustavad?) olid kõveraks paindund. Et jah, me siin oleme mere ääres, igasugustele tuultele valla.
Laupäeval käisin samuti poes, aga mitte toidu-, vaid plaadipoes. Sellest on kaua möödas, kui viimati muusikat ostsin... Aaiei, nüüd küll luiskan! Meenub, et jõulude ajal ostsin Viru keskusest Lauri/Sadama "Kirjad maale", ja umbes aasta varem Ladysmith Black Mambazo viimase plaadi, sest nende kontsert Kaarli kirikus oli lihtsalt niivõrd lahe. Aga umbes sellise intervalliga (või veel harvemini) on mu plaadiostud aset leidnud tõesti. Muusika on mu riiulisse lihtsalt kuidagi tekkinud - justkui ise kasvanud; või siis laenutunud/vahetunud/"kopeerunud". Mõnda aega oli hoopis vaikus see parim keskkond mu jaoks, või siis vanad lemmikud, või siis netiraadiod ja seejärel youtube. Aga enam mitte niiväga - maailmas tehakse nii palju head ja huvitavat muusikat, et kahju oleks kõrvad sulgeda ja vanades meloodiates uneleda. Ja sestap oligi see kord märkimisväärne erand mu tavapärases plaadipoehirmus ja muusikarutiinis; ilmselt ka müüja jaoks, sest ta vaatas mu saaki ja kommenteeris üllatunult "That's a lot!" Muigan praegu ja tõden, et natuke nagu oli jah, aga olen oma leidudega ütlemata rahul - selle hulka kuulub näiteks kaks värsket Putumayo kogumikku: Women in Jazz ja Acoustic France, siis vanameister Charlez Aznavour, noor talent Norah Jones... (ehm, see teine Jones - Etta Jones - on naljakal kombel selle jazzplaadi peal olemas.) Lisaks kena kummaline kompott Katie Meluast, Buena Vista Social Clubist ja Pinkist. Ja vist saigi kõik.
Laupäeval juhtus tegelikult nii mõndagi veel. Esiteks sai jälle enam kui selgeks, et ma olen ametlikult Suurim Laupäevane Jokutaja. Ehkki! Kõik plaanitud asjad said tehtud. Või enamvähem tehtud. Või enamvähem kõik. Lühidalt. Turul käisin nii palju, et vaatasin esimeses vahes pisut ringi, aga kui jõudsin napilt grillkanaleti äärde (mde, poest grillkana ostmine on tegelikult luksus - nii et võtke ja nautige!), siis oli aeg ots ringi pöörata ja kalalettide ja inimeste vahelt tagasi ratta juurde trügida. Rahvast on turul väga palju - olgu see mulle vabanduseks. Rattaparklas sain kokku...
Et kuigi senine aeg on seltsielu mõttes väga-väga vaikne olnud, siis ühega eesti tüdrukutest, kellega siin tuttavaks olen saanud (nimetaks ta lihtsuse mõttes ee.. ota, ma mõtlen nüüd, hiljem ütlen), on suhtlus suht tihedaks läinud. Kord olen mina temal külas, kord on tema minul külas, ja juttu jagub kauemaks. Telefonis kaa - naised, nohh! Ja plaanid on meil suurejoonelised - sõita näiteks nädalavahetuseks rongiga Kölni, mõneks teiseks aga odavlennuga Budapesti, siis Belgiasse koffetama, siis Keukenhofi lilli vaatama, siis...; teiseks on plaanis teha piima-klimbisuppi ja kõrvale pakkuda kiluvõileiba. Kapsapirukaid võiks ka millalgi teha. Kui just temal pontshoheegeldamisest või mantliõmblemisest ja minul hollandi keelest, trennist ja uuringuplaanidest aega üle jääb. Nii et - ollalllaa, elu on kiire ja väsitav. Aa, käisin temaga reedel kohvikus kooki söömas. Pean ütlema, et kook on seiklus-rahutusele ja välja-kibelemisele kehva kompromiss. Enam ei tee. Aga mitte sellest...
Niisiis kõigepealt sõitsime Füüsik Violetta (ilmselgelt varjunimi, eks) poole, sest tema rattakotid olid turutavaari täis ja tahtsid külmkappi saada. Ta tegi muuhulgas kohvi (ma olin kell 2 ikka veeeeeel unine), tutvustas oma boheemlaslikku elamist ja praegu veel halli aeda, ja siis olime valmis tagasi linna sõitma. Violetta näitas mulle, kus on russkii shop (mille omanik olla küll lätlane), et teinekord teaks, kuhu pelmeeni- ja kohukesejahile minna. Siis tarisin ma ta H&M'i kindaid ostma, mis oli ootuspäraselt väsitav retk; pean end kordama - shopping on siin rahvuslik hobi. Niisiis üritasime võimalikult väheste kaotustega hakkama ja valutult ühele poole saada. Aga kuna üks me plaanidest on ka kevadine rulluisutamine, siis oli vaja minna vaatama, kas Bristolis ehk odavaid rulluiske ei leidu. Leidus küll, aga kuna nr 38 oli paras vast jalale 40 ja nr 37 polnud ka kuigi palju väiksem, siis jäid nad meist poodi. Nr 36 oli lihtsalt ütlemata pisike, varbaid krõnksus hoides vist nagu väga ei uiska?
Nojah, siis läks tema koju ja mina plaadipoodi. Koju jõudes oli plaanis kärmelt kokata, seega viskasin maitsestatud ja ribastatud gyrose-liha koos miski aedviljaseguga (brokkoli, paprika, seller jms vidinad) ahju. Ei saanud kärmelt valmis; läks vast poolteist tundi kui mitte rohkem, sest seda pidi ju segama, ja siis pidi sinna puljongit juurde panema, ja siis tundus mõttekas natuke toorjuustukastet teha, ja... Et siis - jutt käib Suurimast Laupäevasest Jokutajast. Aga! Vaja oli ju veel pead pesta ja end valmis sättida, sest päeva peamine sündmus ootas alles ees - Violetta töökaaslasel oli sünnipäev, ja mind oli kaasa kutsutud. Wow! Ees ootas päris ehtne hollandi sünnipäevapidu. Sünnipäevapidu, kuhu jõudmiseks tuli kõigepealt oma pool tundi rattaga sõita. :) Tagasisõit oli kordades raskem. :( Ma poleks arvanudki, et see natuke tuult ja pikk tõus üle sillakaare peale südaööd nii kohutavalt väsitavad on. Aga olid. Pidu ise... pean ütlema, et ootasin rohkem. Ootasin noori (khm!) inimesi, muusikat, suhtlust, nalju... Aga alguses oli hoopis perekond - vanemad-onud-tädid-tädipojapered ja kolm koera. Vahukooretort ja tassike teed. Ja hollandi keel. Vat see oli vist kõige ootamatum. Et ka siis, kui vanemad olid läinud ja värskelt 28-ks saanud sünnipäevalapse ealised sõbrad-töökaaslased saabusid, käis jutt jätkuvalt hollandi keeles. Mõmm! Mis ma muud ikka selle peale oskan öelda. Mhmh, suhtluse mitteverbaalsete osiste jälgimine on kahtlemata kah märkimisväärne viis seltsielust osa saada. :))) Iselaadne kogemus igatahes, meenutas kangesti aega palju-palju aastaid tagasi, kui ma olingi see tüdruk, kes teisi vaid vaikselt kõrvalt jälgis, ise sõnagi sekka ütlemata. Tagurpidi Deja Vu?
Aga see reisibüroo...? Ma olen väsinud. Tahan puhata ja mängida. Soojas, valges, vees, suht süüdimatult ilma "korraliku kultuurprogrammita". Need edasilükatud puhkused... Neid ei saa tagasi. Mis sellest, et arvepidamise mõttes on kõik korrektne ja kompenseeritav, arvutatav, lahterdatav ja liigitatav, edasilükatud rõõme sellegipoolest tagasi ei saa. Ei ole mõtet teha nägu, et elu saab edasi lükata - oli see, mis oli, ja just nii, nagu see parasjagu aset leidis. Ja kuigi asendada neid olemata aegu ei saa, saab siiski hoopis midagi muud ja uut. Seepärast käisin ma täna reisibüroos ja võtsin mõned pakkumised. Kuigi viimane aasta näitas, et ma olen puhkuste planeerimisel (ei, elluviimisel!) üsna äpu olnud - tõrkunud valikut tegemast, üksi minemast, ära otsustamast, vastutust võtmast, siis nüüd olen omadega nii kaugel, et plaanin minekut üksi ja sinna, kus on praegu soe. Justnimelt praegu, ja praeguste hindadega, sest kevadeks ja suveks ja sügiseks ja järgmiseks talveks ja.. on juba uued --- see on juba uus aeg. Ning praegune talv tahab elamist just praegu.
PS. Kui pühapäevase väsimuse (kobisin voodisse juba kella 8 ajal, hetkeks mõeldes ennekuulmatut mõtet, et küll on hea - varsti on esmaspäev ja saab jokutamise asemel midagi asjalikku teha) kulminatsioonina läheb esmaspäeva hommikul uni ära kell 5.28, mida siis teha? Mina läksin igatahes vanni sooja ja veetsin tunnikese või rohkem mõnusalt (ühte oma jõulukinki) lugedes.
Tööl. Mööbeldamine jätkub - sain endale täna uue laua, puust ja puha, mis on veel kõrgem kui eelmine. Lisaks kõrgusesse "kasvamisele" kasvas ka laudade arv - olemine läheb ilmselgelt tihedamaks. Kui varem oli ühes aknaaluses "reas" kolm neljast gruppi (kokku 12 inimest), siis nüüd... ota, arvutamisega on kuidagi pahasti praegu.... igatahes kuus kohta tekitati juurde; ja teist samapalju teisele poole - teise seina akende alla. Mis puutub muutustesse, siis kahe nädala pärast jätkan oma R'dami seiklust teises osakonnas. Mind suunati sales'ist equipmenti, ja reedese "tööintervjuu" üks rõõmustavamaid teateid oli, et ilmselgelt saab mul senisest rohkem iseseisvust olema. Ning kuigi mind kaasatakse ka igapäevasesse töösse - mille käigus saan ülevaate meie tööprotsessist ja argisest konteinerite "voost" - siis eriti lahe on see, et saan endale ka üks-kaks projekti. Kui väga lihtsalt öelda, siis ühe asjana hakkan võimalusi/andmeid kaardistama, et tekiks ülevaade meie sisemaa depoodest, ning selle projekti eeldatavaks tulemuseks on kompaktne info, mida sales rep'id klientidele uue lahendusena pakkuda saavad. Teiseks on vaja uurida protsessi eri etappides ette tulevaid vigu, ning nende vältimiseks lahendusi leiutada.
Vihma sajab. Sügisvihma. Tormab ka - üks terminal oli jälle kinni. Käisin lõuna ajal poes ja reisibüroos, tagasi jõudes oli üks käsi väsinud poekoti tarimisest, teine aga vihmavarju kinni hoidmisest. Ja kaks haru/traati/ribi (issus, kuidas nende metallist pulkade kohta öeldaksegi, mis vihmavarju karkassi moodustavad?) olid kõveraks paindund. Et jah, me siin oleme mere ääres, igasugustele tuultele valla.
Laupäeval käisin samuti poes, aga mitte toidu-, vaid plaadipoes. Sellest on kaua möödas, kui viimati muusikat ostsin... Aaiei, nüüd küll luiskan! Meenub, et jõulude ajal ostsin Viru keskusest Lauri/Sadama "Kirjad maale", ja umbes aasta varem Ladysmith Black Mambazo viimase plaadi, sest nende kontsert Kaarli kirikus oli lihtsalt niivõrd lahe. Aga umbes sellise intervalliga (või veel harvemini) on mu plaadiostud aset leidnud tõesti. Muusika on mu riiulisse lihtsalt kuidagi tekkinud - justkui ise kasvanud; või siis laenutunud/vahetunud/"kopeerunud". Mõnda aega oli hoopis vaikus see parim keskkond mu jaoks, või siis vanad lemmikud, või siis netiraadiod ja seejärel youtube. Aga enam mitte niiväga - maailmas tehakse nii palju head ja huvitavat muusikat, et kahju oleks kõrvad sulgeda ja vanades meloodiates uneleda. Ja sestap oligi see kord märkimisväärne erand mu tavapärases plaadipoehirmus ja muusikarutiinis; ilmselt ka müüja jaoks, sest ta vaatas mu saaki ja kommenteeris üllatunult "That's a lot!" Muigan praegu ja tõden, et natuke nagu oli jah, aga olen oma leidudega ütlemata rahul - selle hulka kuulub näiteks kaks värsket Putumayo kogumikku: Women in Jazz ja Acoustic France, siis vanameister Charlez Aznavour, noor talent Norah Jones... (ehm, see teine Jones - Etta Jones - on naljakal kombel selle jazzplaadi peal olemas.) Lisaks kena kummaline kompott Katie Meluast, Buena Vista Social Clubist ja Pinkist. Ja vist saigi kõik.
Laupäeval juhtus tegelikult nii mõndagi veel. Esiteks sai jälle enam kui selgeks, et ma olen ametlikult Suurim Laupäevane Jokutaja. Ehkki! Kõik plaanitud asjad said tehtud. Või enamvähem tehtud. Või enamvähem kõik. Lühidalt. Turul käisin nii palju, et vaatasin esimeses vahes pisut ringi, aga kui jõudsin napilt grillkanaleti äärde (mde, poest grillkana ostmine on tegelikult luksus - nii et võtke ja nautige!), siis oli aeg ots ringi pöörata ja kalalettide ja inimeste vahelt tagasi ratta juurde trügida. Rahvast on turul väga palju - olgu see mulle vabanduseks. Rattaparklas sain kokku...
Et kuigi senine aeg on seltsielu mõttes väga-väga vaikne olnud, siis ühega eesti tüdrukutest, kellega siin tuttavaks olen saanud (nimetaks ta lihtsuse mõttes ee.. ota, ma mõtlen nüüd, hiljem ütlen), on suhtlus suht tihedaks läinud. Kord olen mina temal külas, kord on tema minul külas, ja juttu jagub kauemaks. Telefonis kaa - naised, nohh! Ja plaanid on meil suurejoonelised - sõita näiteks nädalavahetuseks rongiga Kölni, mõneks teiseks aga odavlennuga Budapesti, siis Belgiasse koffetama, siis Keukenhofi lilli vaatama, siis...; teiseks on plaanis teha piima-klimbisuppi ja kõrvale pakkuda kiluvõileiba. Kapsapirukaid võiks ka millalgi teha. Kui just temal pontshoheegeldamisest või mantliõmblemisest ja minul hollandi keelest, trennist ja uuringuplaanidest aega üle jääb. Nii et - ollalllaa, elu on kiire ja väsitav. Aa, käisin temaga reedel kohvikus kooki söömas. Pean ütlema, et kook on seiklus-rahutusele ja välja-kibelemisele kehva kompromiss. Enam ei tee. Aga mitte sellest...
Niisiis kõigepealt sõitsime Füüsik Violetta (ilmselgelt varjunimi, eks) poole, sest tema rattakotid olid turutavaari täis ja tahtsid külmkappi saada. Ta tegi muuhulgas kohvi (ma olin kell 2 ikka veeeeeel unine), tutvustas oma boheemlaslikku elamist ja praegu veel halli aeda, ja siis olime valmis tagasi linna sõitma. Violetta näitas mulle, kus on russkii shop (mille omanik olla küll lätlane), et teinekord teaks, kuhu pelmeeni- ja kohukesejahile minna. Siis tarisin ma ta H&M'i kindaid ostma, mis oli ootuspäraselt väsitav retk; pean end kordama - shopping on siin rahvuslik hobi. Niisiis üritasime võimalikult väheste kaotustega hakkama ja valutult ühele poole saada. Aga kuna üks me plaanidest on ka kevadine rulluisutamine, siis oli vaja minna vaatama, kas Bristolis ehk odavaid rulluiske ei leidu. Leidus küll, aga kuna nr 38 oli paras vast jalale 40 ja nr 37 polnud ka kuigi palju väiksem, siis jäid nad meist poodi. Nr 36 oli lihtsalt ütlemata pisike, varbaid krõnksus hoides vist nagu väga ei uiska?
Nojah, siis läks tema koju ja mina plaadipoodi. Koju jõudes oli plaanis kärmelt kokata, seega viskasin maitsestatud ja ribastatud gyrose-liha koos miski aedviljaseguga (brokkoli, paprika, seller jms vidinad) ahju. Ei saanud kärmelt valmis; läks vast poolteist tundi kui mitte rohkem, sest seda pidi ju segama, ja siis pidi sinna puljongit juurde panema, ja siis tundus mõttekas natuke toorjuustukastet teha, ja... Et siis - jutt käib Suurimast Laupäevasest Jokutajast. Aga! Vaja oli ju veel pead pesta ja end valmis sättida, sest päeva peamine sündmus ootas alles ees - Violetta töökaaslasel oli sünnipäev, ja mind oli kaasa kutsutud. Wow! Ees ootas päris ehtne hollandi sünnipäevapidu. Sünnipäevapidu, kuhu jõudmiseks tuli kõigepealt oma pool tundi rattaga sõita. :) Tagasisõit oli kordades raskem. :( Ma poleks arvanudki, et see natuke tuult ja pikk tõus üle sillakaare peale südaööd nii kohutavalt väsitavad on. Aga olid. Pidu ise... pean ütlema, et ootasin rohkem. Ootasin noori (khm!) inimesi, muusikat, suhtlust, nalju... Aga alguses oli hoopis perekond - vanemad-onud-tädid-tädipojapered ja kolm koera. Vahukooretort ja tassike teed. Ja hollandi keel. Vat see oli vist kõige ootamatum. Et ka siis, kui vanemad olid läinud ja värskelt 28-ks saanud sünnipäevalapse ealised sõbrad-töökaaslased saabusid, käis jutt jätkuvalt hollandi keeles. Mõmm! Mis ma muud ikka selle peale oskan öelda. Mhmh, suhtluse mitteverbaalsete osiste jälgimine on kahtlemata kah märkimisväärne viis seltsielust osa saada. :))) Iselaadne kogemus igatahes, meenutas kangesti aega palju-palju aastaid tagasi, kui ma olingi see tüdruk, kes teisi vaid vaikselt kõrvalt jälgis, ise sõnagi sekka ütlemata. Tagurpidi Deja Vu?
Aga see reisibüroo...? Ma olen väsinud. Tahan puhata ja mängida. Soojas, valges, vees, suht süüdimatult ilma "korraliku kultuurprogrammita". Need edasilükatud puhkused... Neid ei saa tagasi. Mis sellest, et arvepidamise mõttes on kõik korrektne ja kompenseeritav, arvutatav, lahterdatav ja liigitatav, edasilükatud rõõme sellegipoolest tagasi ei saa. Ei ole mõtet teha nägu, et elu saab edasi lükata - oli see, mis oli, ja just nii, nagu see parasjagu aset leidis. Ja kuigi asendada neid olemata aegu ei saa, saab siiski hoopis midagi muud ja uut. Seepärast käisin ma täna reisibüroos ja võtsin mõned pakkumised. Kuigi viimane aasta näitas, et ma olen puhkuste planeerimisel (ei, elluviimisel!) üsna äpu olnud - tõrkunud valikut tegemast, üksi minemast, ära otsustamast, vastutust võtmast, siis nüüd olen omadega nii kaugel, et plaanin minekut üksi ja sinna, kus on praegu soe. Justnimelt praegu, ja praeguste hindadega, sest kevadeks ja suveks ja sügiseks ja järgmiseks talveks ja.. on juba uued --- see on juba uus aeg. Ning praegune talv tahab elamist just praegu.
PS. Kui pühapäevase väsimuse (kobisin voodisse juba kella 8 ajal, hetkeks mõeldes ennekuulmatut mõtet, et küll on hea - varsti on esmaspäev ja saab jokutamise asemel midagi asjalikku teha) kulminatsioonina läheb esmaspäeva hommikul uni ära kell 5.28, mida siis teha? Mina läksin igatahes vanni sooja ja veetsin tunnikese või rohkem mõnusalt (ühte oma jõulukinki) lugedes.
Kommentaarid