Aga täna..
...sai enda laiskusest lõplikult siiber - läksin trenni!
Neist 10-15 mintsast sörgist hommikul (või õhtul; või homme), mis ma viimastel nädalatel oma päeva olen pikkinud, pole märkimisväärselt kasu. Nagu pole kasu olnud ka sellest, et mul on spordiklubi liikmekaart. Imelik, eks?!
Niisiis. Trenn oli hea, treener oli lahe (kuigi sadistlik) ja saun veel parem. Ning sellest hoolimata, et ta kiusas mind - no peale tunniajast rõõmsat rassimist (ma olin veel täitsa elus) tema ikka mudku ütles, et kuus veel, ja kui kuus läbi sai, siis kaks veel, ja peale seda kahte oli ikka veel neli istulitõusmist vaja teha, ja sinna vahele küsis igasugu keerulisi küsimusi - no et kust ma tulen ja mis ma siin teen - no ja siis, kui neid kuusi ja kahtesid oli saanud nii palju kui kivikesi meres, siis sellest polnud veel küll - ikka tema eest üks ja klubi administraatori eest üks ja... ja lõpuks siis iseenda eest kah - siis tegelikult on lugu selline, et ülehomme lähen jälle. :)
Ja rohkem kui ühe kruusi kohvi ma päevas ei joo. Aamen.
Sest lõunasöögiks on mul nagunii alailma salat, mille kohta töökaaslased kommenteerivad, et niiiiiiiii tervislik, ja kui homne rabarberikoogiplaan välja arvata, siis magusast olen ma kaaaaaa loobunud. Peaaegu.
Ehh, elu on ilus. Ja need mu salatid ka - tee või pilti. :)
Noh, et kõigepealt lõigud taldrikule tomati, siis paned sinna otsa pool pakki "babyleaves" salatit (no selline... segupakk igasugu eri sorti salatitest, nende kõige õrnematest lehekestest), seejärel lõigud kanasinki ja asetad tükid ringis ümber salatikuhja, kõige otsa puistad idusid (või misnadolidki) või maasikaid või krevette või ananassi või midagi. Ja kogu selle kauniduse piserdad üle basiiliku-küüslaugu extra virgin õliga. Kõrvale värskeltküpsetatud kollane (teradega) kukkel ja mango-vaarikamahl. On ikka hea küll. :)
PS. Katsuge öelda "Lille'i linna lilleneiu". Tuleb täitsa hästi välja, jah? Mhhmmh, Lille'is tuli restorani lille... eee... naine roose müüma. Aga linn ise on lahe, soovitan! Ja sealne kaunite kunstide muuseum on wikipedia andmetel Louvre'i järel Prantsusmaa suuruselt teine kunstimuusem. Oli muljetavaldav küll!
Ja need purskkaevud, milles särasid vikerkaared, ja need valged-pompöössed-baroksed/klassitsislikud majad ja avarad tänavad ja pargid paksult inimesi täis ja see palavus ja päike... Teisel päeval otsisime peale lõunat juba vähe varjulisemaid käike. :) Aga jume on näos ja varrukatriibud kätel sellegipoolest. Vahelduseks oli väga kosutav näha maju, mis ei ole pruunist tellisest, kitsad ja imelikud, ja tänavaid, mille servas ei olegi vett, paate ja nuditud puid.
Igatahes oli Lille mu vastu nii sõbralik, et leidsin hotelli üles ilma kaarditagi. No hakkasin lihtsalt jaamast tulema, keerasin ümber nurga, ostsin puha prantsusekeelsest brasseriest maasikakorvikese, sõin selle sutsu maad ja paar käänakut edasi ühe kiriku ees ära, keerasin vasakule, kõmpisin umbes 10 minutit... et voila! Seal olgi Rue de Bethune - kohalik kõige elavam shoppingutänav. Ja hotell peitus ühe passaaži ... all. Uberik. Imelik. Odav. Aga puhas. Dušinurk oli siiski selline, mis sobiks ehk mu kõige pisemaks raamaturiiuliks - no et siuke keskmine telekas mahuks kah sisse. Üheks ööks oli kena küll.
Lille'ist veel seda, et sushi oli seal võrratu!!! Ja laupäevaöine windowshopping ning de Gaulle'i väljaku purskkaevude ja paduvihma pildistamine on ka asjad, mis ei unune.
Gent. Gent on nagu.. Gent. Järve ei näinud. Aga kanaleid juba siiski. :) Oli kodune küll. Korraks kaalusin koguni paadituuri võtmist. Aaaga ei viitsinud. Lonkisin hoopis mööda tänavaid ja klõpsisin pilte teha. Esmakordne kogemus oli õhtupimeduses-laternavalguses pildistada. Ohhh!!! Mul on siiani siiralt hea meel, et ma ei jäänud saabumise õhtul hotelli telekat vaatama (miski lahe film Jack Nicholsoniga oli) ega raamatut lugema (ostsin Lille'i raudteejaamast Høeg'i "The Quiet Girli"), vaid läksin linna jalutama.
PS. Nii palju pisikesi BIO-poode ja -kohvikuid või siis lihtsalt tillukesi juurikapoode pole ma kuskil mujal näinud. See hommikune Yogi tee Exki kohvikus (postkontori- kirikutorni-McDonaldsi nelinurgas) koos trammide kolina ja ehitustolmuga, ent inimestest veel tühjas esmaspäevas meeldis mulle väga.
Ahjaa, seda tahtsin veel öelda, kõik need pühadeaegsed teetöödest tingitud ümberistumised ja tülinad - Rotterdamist Zwijnedrechti (20 min), Zwijnedrechtist Roosendaali (30 min, asendusbussiga), Roosendaalist Antwerpenisse (30 min, õnneks rongiga jälle), Antwerpenist Lille'i (2 tundi, raudteed mööda, iidvanas rongis, millel oli üllatuslikult superluks konditsioneer. Brr!) - ei kahanda põrmugi selle retke väärtust.
Koju jõudes algas äike. :)
Pildid seal, mõned aga siinsamas ka:
Neist 10-15 mintsast sörgist hommikul (või õhtul; või homme), mis ma viimastel nädalatel oma päeva olen pikkinud, pole märkimisväärselt kasu. Nagu pole kasu olnud ka sellest, et mul on spordiklubi liikmekaart. Imelik, eks?!
Niisiis. Trenn oli hea, treener oli lahe (kuigi sadistlik) ja saun veel parem. Ning sellest hoolimata, et ta kiusas mind - no peale tunniajast rõõmsat rassimist (ma olin veel täitsa elus) tema ikka mudku ütles, et kuus veel, ja kui kuus läbi sai, siis kaks veel, ja peale seda kahte oli ikka veel neli istulitõusmist vaja teha, ja sinna vahele küsis igasugu keerulisi küsimusi - no et kust ma tulen ja mis ma siin teen - no ja siis, kui neid kuusi ja kahtesid oli saanud nii palju kui kivikesi meres, siis sellest polnud veel küll - ikka tema eest üks ja klubi administraatori eest üks ja... ja lõpuks siis iseenda eest kah - siis tegelikult on lugu selline, et ülehomme lähen jälle. :)
Ja rohkem kui ühe kruusi kohvi ma päevas ei joo. Aamen.
Sest lõunasöögiks on mul nagunii alailma salat, mille kohta töökaaslased kommenteerivad, et niiiiiiiii tervislik, ja kui homne rabarberikoogiplaan välja arvata, siis magusast olen ma kaaaaaa loobunud. Peaaegu.
Ehh, elu on ilus. Ja need mu salatid ka - tee või pilti. :)
Noh, et kõigepealt lõigud taldrikule tomati, siis paned sinna otsa pool pakki "babyleaves" salatit (no selline... segupakk igasugu eri sorti salatitest, nende kõige õrnematest lehekestest), seejärel lõigud kanasinki ja asetad tükid ringis ümber salatikuhja, kõige otsa puistad idusid (või misnadolidki) või maasikaid või krevette või ananassi või midagi. Ja kogu selle kauniduse piserdad üle basiiliku-küüslaugu extra virgin õliga. Kõrvale värskeltküpsetatud kollane (teradega) kukkel ja mango-vaarikamahl. On ikka hea küll. :)
PS. Katsuge öelda "Lille'i linna lilleneiu". Tuleb täitsa hästi välja, jah? Mhhmmh, Lille'is tuli restorani lille... eee... naine roose müüma. Aga linn ise on lahe, soovitan! Ja sealne kaunite kunstide muuseum on wikipedia andmetel Louvre'i järel Prantsusmaa suuruselt teine kunstimuusem. Oli muljetavaldav küll!
Ja need purskkaevud, milles särasid vikerkaared, ja need valged-pompöössed-baroksed/klassitsislikud majad ja avarad tänavad ja pargid paksult inimesi täis ja see palavus ja päike... Teisel päeval otsisime peale lõunat juba vähe varjulisemaid käike. :) Aga jume on näos ja varrukatriibud kätel sellegipoolest. Vahelduseks oli väga kosutav näha maju, mis ei ole pruunist tellisest, kitsad ja imelikud, ja tänavaid, mille servas ei olegi vett, paate ja nuditud puid.
Igatahes oli Lille mu vastu nii sõbralik, et leidsin hotelli üles ilma kaarditagi. No hakkasin lihtsalt jaamast tulema, keerasin ümber nurga, ostsin puha prantsusekeelsest brasseriest maasikakorvikese, sõin selle sutsu maad ja paar käänakut edasi ühe kiriku ees ära, keerasin vasakule, kõmpisin umbes 10 minutit... et voila! Seal olgi Rue de Bethune - kohalik kõige elavam shoppingutänav. Ja hotell peitus ühe passaaži ... all. Uberik. Imelik. Odav. Aga puhas. Dušinurk oli siiski selline, mis sobiks ehk mu kõige pisemaks raamaturiiuliks - no et siuke keskmine telekas mahuks kah sisse. Üheks ööks oli kena küll.
Lille'ist veel seda, et sushi oli seal võrratu!!! Ja laupäevaöine windowshopping ning de Gaulle'i väljaku purskkaevude ja paduvihma pildistamine on ka asjad, mis ei unune.
Gent. Gent on nagu.. Gent. Järve ei näinud. Aga kanaleid juba siiski. :) Oli kodune küll. Korraks kaalusin koguni paadituuri võtmist. Aaaga ei viitsinud. Lonkisin hoopis mööda tänavaid ja klõpsisin pilte teha. Esmakordne kogemus oli õhtupimeduses-laternavalguses pildistada. Ohhh!!! Mul on siiani siiralt hea meel, et ma ei jäänud saabumise õhtul hotelli telekat vaatama (miski lahe film Jack Nicholsoniga oli) ega raamatut lugema (ostsin Lille'i raudteejaamast Høeg'i "The Quiet Girli"), vaid läksin linna jalutama.
PS. Nii palju pisikesi BIO-poode ja -kohvikuid või siis lihtsalt tillukesi juurikapoode pole ma kuskil mujal näinud. See hommikune Yogi tee Exki kohvikus (postkontori- kirikutorni-McDonaldsi nelinurgas) koos trammide kolina ja ehitustolmuga, ent inimestest veel tühjas esmaspäevas meeldis mulle väga.
Ahjaa, seda tahtsin veel öelda, kõik need pühadeaegsed teetöödest tingitud ümberistumised ja tülinad - Rotterdamist Zwijnedrechti (20 min), Zwijnedrechtist Roosendaali (30 min, asendusbussiga), Roosendaalist Antwerpenisse (30 min, õnneks rongiga jälle), Antwerpenist Lille'i (2 tundi, raudteed mööda, iidvanas rongis, millel oli üllatuslikult superluks konditsioneer. Brr!) - ei kahanda põrmugi selle retke väärtust.
Koju jõudes algas äike. :)
Pildid seal, mõned aga siinsamas ka:
Kommentaarid