Sealpool sood
Need äikesetormid ja paduvihmad, mis Prantsusmaad ja Madalmaid ähvardasid, on nüüdseks maha rahunenud ja kuuldavasti Eestisse kolinud. Isegi vihma ei saja enam ja päike on teist päeva väljas. Tundub, et nädalavahetus tuleb ilus!
Mõelda vaid - mõõõõnus nädalavahetus - kirbuturul kolamise (see retro-espressomassin ikka kripeldab), rannas logelemise, mõnes uues linnas (nt Apeldoornis ja sealses lossis/aias) ringijalutamisega. Mnjah, tuleb ilus nädalavahetus. Mõnele vähemalt. Mõnele sellisele, kes õue saab. Mõni ju ei saaa.. Mõnel on lood siinpool sood veidi imelikusti... saba viltu, selg valus ja põlved nõrgad. Ehk et - radikuliit on kallal, ja õue mängima ei saa. Ei, ei ole naljakas. Sest mängud mängudeks - isegi tööle täna ei läinud, sest ei saand trepist alla.
Ma vist sõnusin selle oma seljakese paar päeva tagasi ära, kui mainisin, et oleks mõnd nädalavahetust vaja, kus välja ei saa - et siis saaks piltide kallal nikerdada ja neid netti riputada ja ehk koguni blogisse mõne loo kirjutada ja. Aga olemine on praegu nii sigavalus, et kirjatööga on kahtlane. Ja ma tõesti ei arvanud, et piltide üleslaadimiseks peaks pool-jalutuks jääma, vihmast oleks täiesti piisanud. Vat sulle sis.
Tööd siiski tegin. Pisut. Ühe raporti tõmbasin alla ja tabeli täitsin ära - et silm peal hoida, kui palju meil siis Madalmaades konteinereid on. Täitsa kohe oli, ei saa kurta. Kurta saab ainult seeüle, et muu tööga oli jokk - katsu sa kannatlikult tabeleid täita ja graafikuid joonistada, kui ka istumine na keeruline on, et võtab õhku ahmima. Aga kuna pikk nädalavahetus tulemas - esmaspäev on siinmail järjekordne riiklik püha - siis on aega asjal leeveneda lasta.
Aaa, jaa, need riiklikud pühad. Eelmine neljapäev (päev enne Prantsusmaa tretti) oli ju ka vaba - Suvistepüha on päris püha. Käisime Violettaga Utrechtis. Aga kuna see on ikka päris püha, mitte mingi naljategemine, siis ei saanud ka seekord sinna "roosade mammide" poodi (ma kahtlustan, et see on Iittala), ja ühtegi uut kingapaari ma ka koju ei vedanud.
Ja kuigi ka pildistamine polnud sel päeval plaanis - jätsin kaamera iselooma kasvatamiseks sihilikult koju - siis võite kolm korda arvata, kes Violetta fotokaga ringi vehkis. Mina jah.
Ent mõned asjad saime siiski veel tehtud - käisime katedraali kellatornis (tund aega ja miski 465 astet. Hollandi astet! vaade linnale ülaltpoolt), paadituuril (jälle tund aega, aga seekord vaade linnale altpoolt. Nägime ära linna kitsaima/pisema maja, raekoja, parke, restoraane, ilusaid valgeid maju sepisrõdudega ja palju teisi paate) ja teatris. Eesti teatris. NO99 oli oma lavastusega "Kuumad eesti mehed" Utrechtis gastrollil (on ikka gastroll see peen sõna, jah, mida näitlejad kasutavad külalisetenduse tarvis?). Meile meeldis. Enamjaolt. See kõvasti ja valesti lauldud hümn kriipis kõrva, kohutavaltkiirustavtormlevtempoväsitasärajameeldeeijäänudmidagi ja sotsioloogilised arutelud investeeringu saamiseks kõlasid õõnsalt (aga ehk on sellest mõnel gümnasistil abi kirjandi kirjutamisel). Aga ennekõike oli hea, nautida sai nii andekat teksti - eriti kehtib Elina Reinoldi emadepäevakõne kohta (saaks kuskilt selle teksti kätte, et selle kallal pikemalt maiustada); muuuusika (eriti see lõpetuseks lauldud ...tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis... ohjah, on ikka ilus küll); ajakohane - et lapsesaamine, ja väljasuremine ja meeste meeleheitlik "patriootlik" püüe ja; ja einoh, ja otse loomulikult ei saadud märkimata jätta kõiki neid eesti naisi, kes välismaale mehele läinud, viibates saali poole, kus ilma tõlke-kõrvaklappideta istusid vaid naised (st, osa naisi), seevastu saalisolnud mehed nägid eranditult välja nagu miki-hiired. Leidlik liikumine - eriti see ... khm... "harjutamisestseen" rahvuse taastootmiseks, või kuidas seda nimetadagi. (Pgn, selliseid asju ei tohi ometi näidata naistele, kes küll välismaale läinud, aga mitte mehele!)
Nonii, ja nüüd siis esmaspäeval jälle püha. Vist taevaminemispüha? Vat, miske pagan on eestlane - ei tea muid kirikupühi kui jõulud ja ülestõusmispühad, kui sedagi... Praegu veel plaane pole, saaks kõigepealt saba sirgu, siis vaatab edasi.
Mõelda vaid - mõõõõnus nädalavahetus - kirbuturul kolamise (see retro-espressomassin ikka kripeldab), rannas logelemise, mõnes uues linnas (nt Apeldoornis ja sealses lossis/aias) ringijalutamisega. Mnjah, tuleb ilus nädalavahetus. Mõnele vähemalt. Mõnele sellisele, kes õue saab. Mõni ju ei saaa.. Mõnel on lood siinpool sood veidi imelikusti... saba viltu, selg valus ja põlved nõrgad. Ehk et - radikuliit on kallal, ja õue mängima ei saa. Ei, ei ole naljakas. Sest mängud mängudeks - isegi tööle täna ei läinud, sest ei saand trepist alla.
Ma vist sõnusin selle oma seljakese paar päeva tagasi ära, kui mainisin, et oleks mõnd nädalavahetust vaja, kus välja ei saa - et siis saaks piltide kallal nikerdada ja neid netti riputada ja ehk koguni blogisse mõne loo kirjutada ja. Aga olemine on praegu nii sigavalus, et kirjatööga on kahtlane. Ja ma tõesti ei arvanud, et piltide üleslaadimiseks peaks pool-jalutuks jääma, vihmast oleks täiesti piisanud. Vat sulle sis.
Tööd siiski tegin. Pisut. Ühe raporti tõmbasin alla ja tabeli täitsin ära - et silm peal hoida, kui palju meil siis Madalmaades konteinereid on. Täitsa kohe oli, ei saa kurta. Kurta saab ainult seeüle, et muu tööga oli jokk - katsu sa kannatlikult tabeleid täita ja graafikuid joonistada, kui ka istumine na keeruline on, et võtab õhku ahmima. Aga kuna pikk nädalavahetus tulemas - esmaspäev on siinmail järjekordne riiklik püha - siis on aega asjal leeveneda lasta.
Aaa, jaa, need riiklikud pühad. Eelmine neljapäev (päev enne Prantsusmaa tretti) oli ju ka vaba - Suvistepüha on päris püha. Käisime Violettaga Utrechtis. Aga kuna see on ikka päris püha, mitte mingi naljategemine, siis ei saanud ka seekord sinna "roosade mammide" poodi (ma kahtlustan, et see on Iittala), ja ühtegi uut kingapaari ma ka koju ei vedanud.
Ja kuigi ka pildistamine polnud sel päeval plaanis - jätsin kaamera iselooma kasvatamiseks sihilikult koju - siis võite kolm korda arvata, kes Violetta fotokaga ringi vehkis. Mina jah.
Ent mõned asjad saime siiski veel tehtud - käisime katedraali kellatornis (tund aega ja miski 465 astet. Hollandi astet! vaade linnale ülaltpoolt), paadituuril (jälle tund aega, aga seekord vaade linnale altpoolt. Nägime ära linna kitsaima/pisema maja, raekoja, parke, restoraane, ilusaid valgeid maju sepisrõdudega ja palju teisi paate) ja teatris. Eesti teatris. NO99 oli oma lavastusega "Kuumad eesti mehed" Utrechtis gastrollil (on ikka gastroll see peen sõna, jah, mida näitlejad kasutavad külalisetenduse tarvis?). Meile meeldis. Enamjaolt. See kõvasti ja valesti lauldud hümn kriipis kõrva, kohutavaltkiirustavtormlevtempoväsitasärajameeldeeijäänudmidagi ja sotsioloogilised arutelud investeeringu saamiseks kõlasid õõnsalt (aga ehk on sellest mõnel gümnasistil abi kirjandi kirjutamisel). Aga ennekõike oli hea, nautida sai nii andekat teksti - eriti kehtib Elina Reinoldi emadepäevakõne kohta (saaks kuskilt selle teksti kätte, et selle kallal pikemalt maiustada); muuuusika (eriti see lõpetuseks lauldud ...tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis... ohjah, on ikka ilus küll); ajakohane - et lapsesaamine, ja väljasuremine ja meeste meeleheitlik "patriootlik" püüe ja; ja einoh, ja otse loomulikult ei saadud märkimata jätta kõiki neid eesti naisi, kes välismaale mehele läinud, viibates saali poole, kus ilma tõlke-kõrvaklappideta istusid vaid naised (st, osa naisi), seevastu saalisolnud mehed nägid eranditult välja nagu miki-hiired. Leidlik liikumine - eriti see ... khm... "harjutamisestseen" rahvuse taastootmiseks, või kuidas seda nimetadagi. (Pgn, selliseid asju ei tohi ometi näidata naistele, kes küll välismaale läinud, aga mitte mehele!)
Nonii, ja nüüd siis esmaspäeval jälle püha. Vist taevaminemispüha? Vat, miske pagan on eestlane - ei tea muid kirikupühi kui jõulud ja ülestõusmispühad, kui sedagi... Praegu veel plaane pole, saaks kõigepealt saba sirgu, siis vaatab edasi.
Kommentaarid