Brüssel...
Nagu turistiraamatus lubatud, siis on Brüssel vihmane. On küll, ja korralikult. Aga vähemalt täna oli ta seda õnneks vaid hommikupoolikul, siis, kui kõik oli veel üsna-üsna unine... ikkagi pühapäev ju. Pärast oli päikest, ja pärast oli sagimist nagu sipelgapesas või rohkemgi veel, aga ikkagi on see linn rahulik ja rõõmus. Valgust täis.
Valgus ja vahvlid, see on Brüssel. Vahvlilõhnalised tänavad said pärastlõunal paksult inimesi täis - kerjuseid, valgekraesid, tränimüütajaid, tänavamuusikuid, armunud paarikesi... ja turiste, ja veelkord turiste. Me mängisime Vikiga ka turiste - tulime hommikuse rongiga, ja kuigi vihma kallas, siis marssisime vapralt mäest alla otsejoones turismiinfopunkti kaardi järele. Tegelikult ma luiskan - see kirbuturg, mis seal nurga peal enne Grote Markti on, hõivas mitmeks-setmekümneks minutiks oma ehtelettidega, kõikide nende sõrmuste ja kõrvarõngastega mu tähelepanu. Aga õnneks on Viki täie mõistuse juures kaine Eesti naine, kes mu sealt pudipadipaabelist terve naha ja kinnise rahakotiga kätte sai. Tänud. :)
Niisiis vihma kallas. Grote Markt oli suurejooneline nagu ikka, aga na hallivõitu, niisiis ma ei märganud, et see Viki väga ahhetama oleks võtnud. See oli kerge pettumus, sest mina ta ju sinna vedasin - et nii tore, nii tore. Ei tea, kas ikka oli tore. Aga vähemalt ta nägi pissiva poisikese ära (ma seekord sinnani ei jõudnudki, vaja oli postkaarte osta ju), ja muusikariistade muuseumis, mis mu peamine siht oli, sai jalad rulli ja kõhud tühjaks kõnnitud. Lootsime muidugi (jälle minu agitatsioonil, eksole) seal kuuenda korruse katuseterrassil kena (hilise) lõunasöögi saada, aga teate - kui kahel näljasel eestlasel lasta 20 minutit menüüd oodata, siis see hästi ei lõpe. Me tüdisime seal sitsimast ja tulime teisipidi tulema. Mhhm. Ja vahvlit neil ka menüüs polnud. Aga muuseumis võrratult veedetud... ehmm.. 2+ (3+?) tunni jooksul tuli ka päike välja. Ja välja ta jäigi. Ikkagi suve esimene päev ju!
Aaa see muuseum? Jaaa, see muuseum!
Mina ei oska sellest rääkida. Nii ilus oli.
Aga kui Viki mulle umbes tund peale ärajäänud lõunasööki sõnumi saatis, et ta on Grote Marktil ja ta tahaks kangesti pea ämbrisse panna ning tõrrepõhjast karjuda "mämm-mämm", siis võtsin jalad selga, krabasin kollasest bussist, mis Horta maja ees seisis, 2 vahvlit šokolaadiga ja kappasin mäest alla kaunitari päästma. Õnnestus! Pärast käisime restoranitänaval - saime meelitatud, kallistatud, lubadustega üle külvatud ja kogunisti eestikeelsete sõnadega ahvatletud, aga kõhukorina kiuste jäid libekeeled pika ninaga, me maandusime hoopis kohas nimega Lobster House. Sõime eelroaks krevette, põhiroaks sinikarpe (mousselen) ja järelroaks järjekordse belgia vahvli. Mhhhh, maitses küll; aga maja kulul mekitud vein nägi välja nagu siirupivesi - selline... siiruviiruline.
Novat, selle aja peale oli kell juba viis ja Viki arvas, et tema turistilimiit on täis, ning läks rongi peale. Ent minul kripeldas veel üks paik - kuningaloss ja Brüsseli park. Poolteist tundi jalutamist, päikeses istumist, imeilusate hetkede tabamist... Oehh, suvi võib nüüd tulla, ma olen õnnelik.
PS. Ahjah, ka üks koer sai seal pargis patsutatud. :)
PPS. Valgus oli ka Rotterdamis võrratu, kell 9 õhtul sai säravsiniseid pilte, peegeldusi, pilvitut taevast!
Kommentaarid