Elefaant
Kohvist loobuda on ikka pagana raske. Ikka läheb mingi 4-5 tassi espressot (piimaga) päevas. Pluss tass kakaod või chocopressot... Jube! Ja möödundsuvised riided selga ei lähe. Aga sellest polegi ju niiiväga lugu, kui suurem osa ajast tööl laua taga veeta (kust ma välja ei paista), või siis turistina võõrastes linnades hulkudes (kus keegi mind ei tunne), või "väärikalt" kulgeda mõnes muuseumis (kus inimesi pole), eks? No ja.. asi pole ju nii hull. Ega ju? No ja üldse olen ma juba nii vana ja varsti olen ilmselt Eestis tagasi ja.. kellele see mu kaal siis lõppeks nii väga korda lähebki. Seda enam, et vabanduste leiutamist olen ma juba aastate kaupa harjutanud. Nii et muretsemiseks ega tuju langemiseks pole põhjust. Vähimatki. Mitte pisikese sproti jagugi...
Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, mida teha vihmasel pühapäeval. Et võiks sõbrannale katsikuteks beebisokke kududa? Ehmm, vara veel. :) Või pilte tuunida? Või teise sõbrannaga kohvikusse...? Neeh... Muidugi tuleb minna õue ja märjaks saada. Ega päriselt ju niimoodi plaanis polnud, aga see lihtsalt läks sedasi; mis sest, et tegelikult tahtsin ma ainult tasakesi tubaselt - või muuseumiselt - aega veeta. Ikkagi indoors, katuse all ja kuivas.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama neljapäevast, kui arvasin, et nädalavahetusel võiks minna Apeldoorni Het Loo lossi ja parki vaatama. Kui reedeks olid kahtlused, ja laupäevaks täitsa kindel, et nädalavahetusel sajab, siis otsustasin ringi - laupäev kulus koristamiseks ja šoppamiseks, õhtuks olin täitsa väsinud. Õhtune mahlane kana-ananassi-pizza kulus väga ära.
Pühapäeva hommikul läks aga uni erandlikult vara ära, koperdasin ringi, tegin uue blenderiga mõnusa hommikusöögi (jogurt-maasikad-banaan-apelsinimahl, kõrvale croissant apelsinimoosiga), pesin veel pesu ja lõpuks arvasin, et vihmase ilmaga pole suurt muud teha, kui Amsterdami Rembrandti muuseumisse minna. No ja lubasin endale ka pisikese mõttekribala, et kui päev otsa on kultuurselt aega veedetud, siis pärastlõunal võiks ehk Puccini trühvlikohvikust läbi astuda.. Tohib ju? Ilus ju. Pärliks pühapäevas.
Ja nagu tellitult - suisa maasikana magustoidus - saabus sõnum sõbralt, kes pakkus küüti Amsterdami. St. ta kutsus mind Amsterdami toidufestivalile. Hah, tõepoolest!? No just!! Täpselt seda mul vaja ongi?! Arvasin aga, et ma võin temaga ju Amsterdami minna küll, aga Rembrandt tundus siiski lahedam kui Rollende Keukens (veerevad köögid) ja toidubussid. Mõeldud, tehtud. Või siis alustatud. Hakkasin riidesse sättima.. ja noh, mida sa sätid või sehkendad, kui järjest juba kolmas pluus tuli visata hunnikusse "väike". Rohkem ei tihanud proovida. Masendav. Tigedaksajav! Kakkusin selgapunnitatud rõivad maha, saatsin sõnumi: "sry, ei saa tulla, mind on siin vaja", ja pakkisin trenniasjad.
Mhmh, mind oli mul endal vaja! Järgmised poolteist tundi oli pulss seal 140-160 vahel, ja lihased (eriti need tagumised...) said vatti nii, et vähe polnud. Aga eneseväärikus hakkas sõude-ergomeetrit ja muid massinaid piinates vaikselt tagasi tulema. Usk endasse ka. Lõpuks, peale korralikke venitusi ja liigutamisest saadud endorfiinilaksu läksin läbimärja, aga õnnelikuna oma tudisevatel jalgadel sauna. Mõõõõõõõnus. Peaaegu et mõnusam kui massaaž. Peamiselt seetõttu, et olin ise asjas osaline - ise tegin midagi enesetunde parandamiseks. See on suur asi jah. Tahan sõltlaseks! :)
Pühapäev croissantide.... trenni, sauna, kuuma dušiga... Ja külma dušiga. Kojumineku ajaks oli vihm ka Rotterdami jõudnud. No ja see vihm.. See polnud enam tihe, ega padukas, see oli lihtsalt paks sadu. Ja kuigi kohalikud on võimelised jalgrattaga sõites ühe käega muuseas ka vihmavarju hoidma, kannab see võõramaalase jaoks siiski silti "don't try that at home". Läbi selle veeseina koju sõites olin hetkega jälle kaltsmärg. Milleks küll see dušijärgne föönitamine ja värk?!
Aga avastasin olulise asja - 2x20 mintsa stepperil sõkkuda (ja siis sauna saada), on märksa lihtsam, kui 10 minutit õues joosta. Isegi siis, kui sinna juurde arvestada veel need 2x5 minutit, mis kuluvad rattaga trenni ja tagasi koju sõitmisele. Niisiis leppisin endaga kokku, et kui jooksma ei viitsi minna, siis lähen vähemalt trenni. Täna on 4. päev.
Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, mida teha vihmasel pühapäeval. Et võiks sõbrannale katsikuteks beebisokke kududa? Ehmm, vara veel. :) Või pilte tuunida? Või teise sõbrannaga kohvikusse...? Neeh... Muidugi tuleb minna õue ja märjaks saada. Ega päriselt ju niimoodi plaanis polnud, aga see lihtsalt läks sedasi; mis sest, et tegelikult tahtsin ma ainult tasakesi tubaselt - või muuseumiselt - aega veeta. Ikkagi indoors, katuse all ja kuivas.
Aga et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama neljapäevast, kui arvasin, et nädalavahetusel võiks minna Apeldoorni Het Loo lossi ja parki vaatama. Kui reedeks olid kahtlused, ja laupäevaks täitsa kindel, et nädalavahetusel sajab, siis otsustasin ringi - laupäev kulus koristamiseks ja šoppamiseks, õhtuks olin täitsa väsinud. Õhtune mahlane kana-ananassi-pizza kulus väga ära.
Pühapäeva hommikul läks aga uni erandlikult vara ära, koperdasin ringi, tegin uue blenderiga mõnusa hommikusöögi (jogurt-maasikad-banaan-apelsinimahl, kõrvale croissant apelsinimoosiga), pesin veel pesu ja lõpuks arvasin, et vihmase ilmaga pole suurt muud teha, kui Amsterdami Rembrandti muuseumisse minna. No ja lubasin endale ka pisikese mõttekribala, et kui päev otsa on kultuurselt aega veedetud, siis pärastlõunal võiks ehk Puccini trühvlikohvikust läbi astuda.. Tohib ju? Ilus ju. Pärliks pühapäevas.
Ja nagu tellitult - suisa maasikana magustoidus - saabus sõnum sõbralt, kes pakkus küüti Amsterdami. St. ta kutsus mind Amsterdami toidufestivalile. Hah, tõepoolest!? No just!! Täpselt seda mul vaja ongi?! Arvasin aga, et ma võin temaga ju Amsterdami minna küll, aga Rembrandt tundus siiski lahedam kui Rollende Keukens (veerevad köögid) ja toidubussid. Mõeldud, tehtud. Või siis alustatud. Hakkasin riidesse sättima.. ja noh, mida sa sätid või sehkendad, kui järjest juba kolmas pluus tuli visata hunnikusse "väike". Rohkem ei tihanud proovida. Masendav. Tigedaksajav! Kakkusin selgapunnitatud rõivad maha, saatsin sõnumi: "sry, ei saa tulla, mind on siin vaja", ja pakkisin trenniasjad.
Mhmh, mind oli mul endal vaja! Järgmised poolteist tundi oli pulss seal 140-160 vahel, ja lihased (eriti need tagumised...) said vatti nii, et vähe polnud. Aga eneseväärikus hakkas sõude-ergomeetrit ja muid massinaid piinates vaikselt tagasi tulema. Usk endasse ka. Lõpuks, peale korralikke venitusi ja liigutamisest saadud endorfiinilaksu läksin läbimärja, aga õnnelikuna oma tudisevatel jalgadel sauna. Mõõõõõõõnus. Peaaegu et mõnusam kui massaaž. Peamiselt seetõttu, et olin ise asjas osaline - ise tegin midagi enesetunde parandamiseks. See on suur asi jah. Tahan sõltlaseks! :)
Pühapäev croissantide.... trenni, sauna, kuuma dušiga... Ja külma dušiga. Kojumineku ajaks oli vihm ka Rotterdami jõudnud. No ja see vihm.. See polnud enam tihe, ega padukas, see oli lihtsalt paks sadu. Ja kuigi kohalikud on võimelised jalgrattaga sõites ühe käega muuseas ka vihmavarju hoidma, kannab see võõramaalase jaoks siiski silti "don't try that at home". Läbi selle veeseina koju sõites olin hetkega jälle kaltsmärg. Milleks küll see dušijärgne föönitamine ja värk?!
Aga avastasin olulise asja - 2x20 mintsa stepperil sõkkuda (ja siis sauna saada), on märksa lihtsam, kui 10 minutit õues joosta. Isegi siis, kui sinna juurde arvestada veel need 2x5 minutit, mis kuluvad rattaga trenni ja tagasi koju sõitmisele. Niisiis leppisin endaga kokku, et kui jooksma ei viitsi minna, siis lähen vähemalt trenni. Täna on 4. päev.
Kommentaarid