Meisterkokk...
... tegi täna pastat mereandide, koorekastme ja juustuga. :)
Noh, et kõigepealt panin "makaronid" keema, ja samal ajal viskasin hakitud küüslaugu pannile praadima, ning lõikusin kohe ka lõhefilee parajateks tükkideks. Kui lõhe lõigutud, panin selle kah pannile ja siis oli kord brokkoli ja kollase paprika tükeldamise käes. Kui liha enam-vähem pehme, läksid aedviljad sinnasamma küpsema. Ja selleks ajaks, kui penned peaaegu pehmed olid, kallasin pannile lõpetuseks krevette, ja paari minuti pärast kookroomi (küpsetuskoore. No see on põhimõtteliselt nagu meie kohvikoor koos vähekese mingi paksendajaga - ideaalne asi kastmete tegemiseks). Pasta kurnatud, kallasin pannitäie "kastet" kastrulisse neile otsa; takkatipuks kaks viilu juustu ka. See sulas nii ilusasti kogu kupatuse sisse, et ohh... viis suisa keele alla.
No ja eile küpsetatud rabarberikooki oli magustoiduks ka veel järel. Kuninglik!
Täna oli taas uus kogemus - nüüdsest olen kord nädalast abiks ekspordiosakonnas. Vaatan laevatäie kargot üle, et neil dokustaadid korras oleksid. Täna läks muidugi natuke konarlikult, sest niiiiiiii palju uusi lehekülgi (programmis) pole ma vist korraga õppinudki. :D Aga ei olnd häda kedagi, olin vaevalt poolteist tundi uue laua taga olnud, kui mind kohe sumaki! ka vette visati. Einoh, pääsesin ikka kuiva nahaga, aga klientide telefonikõnesid (imelike, eksole) päringutega võtsin vastu küll; enamikule küsimusele sain isegi vastused kohe - ok, peale natukest kokutamist, kohmitsemist, ja nõu küsimist - ka sealsamas antud. Laaaheee! Jälle midagi uut. Jälle midagi õppida.
Ja kergelt jahmatava uudise osaliseks sain ma ka - Tln osakonna uus manager on ära otsustatud; ja juba kuu (!!!) aja pärast asub ametisse ka. Nii et kui 2,5 kuu pärast tagasi lähen, siis on minu ehk kõige lähem kolleeg uue posti otsas. :o) Ohh, elu on ikka nii üllatusi tulvil!! :)
Toredaid asju veel - "kõvera saba" puhul aitab hästi jalgrattasõit. Kuuuuuma päikese käes. Kui seljale on enne mõnd kuuuuumutavat spordikreemi määritud. Azaaah, oli see alles sõit - asfalt sulas ja selg põles. Ja õhtuks oli valu läind! Aga seda käiku ei saanud tegemata jätta - kui ma ka suutsin sellest kollasest kohvimassinast loobuda, siis no uued lilled pidin ma koju tooma. Ikkagi 2,5 kuud veel siin elada ja elamine võiks ju vähe kodu moodi tunduda. Käisime Vikiga miskis aianduskeskuses.... No ja sellest, kuidas me sealt tagasi sõitsime, saanuks laheda fotoseeria. Või reklaamklipi. Või midagi veel. Sest kui Viki seelikusaba lehvides oma eresinise ratta ja punase lillekoormaga mööda sõitis, siis lehvitasid talle isegi politseinikud! Nojaa, vaatepilt oli ka saluuti väärt - lilled olid lenksu küljes olevas suures pajuvitstest punutud korvis, suurim saak mahtus mõlemasse pakiraamikotti - sinna sai suratud koguni üks suuuurte punaste kellukatega redeli moodi toel roniv tegelane, ning takkapihta turritasid veel miskid pisemad nutsakud välja ta üüratust (loomulikult helesinisest) käekotist. Kogu vaba ruum oli kasutuses. :) See, et mul oli lenksu küljes kaks suuremat ja kaks väiksemat kotti (kahe pisikese viigipuu, ühe asplenium niduse, ühe uduvalge asalea ja ühe triibulise laialehise draakonipuuga) ning pakiraamil rõdukast potitatud pärdiklille ja igasugu muude helesiniste, punaste ja valgete suvekribunatega, ei tekita tema koormaga võrreldes vähimatki furoori. Küll aga tekitas see hea tuju. No ja, ja.. seda ka et... astilbe, edelweiss ja lupiin (keskit oli raudselt veel), kes Viki aeda maha said, olid minu soovitatud-sokutatud. Hihh!
PS. See kooskokatud rabarberikook (muretaigna põhja peal paaaaaks kiht rabarberit, ja kõige peal veel sutsuke seda mõnusat krõbedat puru) oli päeva kokkuvõtmiseks hea tegu. No ja plaane tegime veel. Tundub, et jaanipäeva paiku ootab ees tuur Brüsselisse (üks päev) ja Antwerpi (teine päev). Appeldoorni Het Loo lossi ja lossiaeda vaatama lähen omal käel, Amsterdami plantage'i lubas ta muga koos avastama tulla... No ja. Ega siis kõike ei saa kohe ühekorraga kah ära rääkida. :o)
Mhm, ma oskan ikka super-elu endale kokku küpsetada. :o)
Noh, et kõigepealt panin "makaronid" keema, ja samal ajal viskasin hakitud küüslaugu pannile praadima, ning lõikusin kohe ka lõhefilee parajateks tükkideks. Kui lõhe lõigutud, panin selle kah pannile ja siis oli kord brokkoli ja kollase paprika tükeldamise käes. Kui liha enam-vähem pehme, läksid aedviljad sinnasamma küpsema. Ja selleks ajaks, kui penned peaaegu pehmed olid, kallasin pannile lõpetuseks krevette, ja paari minuti pärast kookroomi (küpsetuskoore. No see on põhimõtteliselt nagu meie kohvikoor koos vähekese mingi paksendajaga - ideaalne asi kastmete tegemiseks). Pasta kurnatud, kallasin pannitäie "kastet" kastrulisse neile otsa; takkatipuks kaks viilu juustu ka. See sulas nii ilusasti kogu kupatuse sisse, et ohh... viis suisa keele alla.
No ja eile küpsetatud rabarberikooki oli magustoiduks ka veel järel. Kuninglik!
Täna oli taas uus kogemus - nüüdsest olen kord nädalast abiks ekspordiosakonnas. Vaatan laevatäie kargot üle, et neil dokustaadid korras oleksid. Täna läks muidugi natuke konarlikult, sest niiiiiiii palju uusi lehekülgi (programmis) pole ma vist korraga õppinudki. :D Aga ei olnd häda kedagi, olin vaevalt poolteist tundi uue laua taga olnud, kui mind kohe sumaki! ka vette visati. Einoh, pääsesin ikka kuiva nahaga, aga klientide telefonikõnesid (imelike, eksole) päringutega võtsin vastu küll; enamikule küsimusele sain isegi vastused kohe - ok, peale natukest kokutamist, kohmitsemist, ja nõu küsimist - ka sealsamas antud. Laaaheee! Jälle midagi uut. Jälle midagi õppida.
Ja kergelt jahmatava uudise osaliseks sain ma ka - Tln osakonna uus manager on ära otsustatud; ja juba kuu (!!!) aja pärast asub ametisse ka. Nii et kui 2,5 kuu pärast tagasi lähen, siis on minu ehk kõige lähem kolleeg uue posti otsas. :o) Ohh, elu on ikka nii üllatusi tulvil!! :)
Toredaid asju veel - "kõvera saba" puhul aitab hästi jalgrattasõit. Kuuuuuma päikese käes. Kui seljale on enne mõnd kuuuuumutavat spordikreemi määritud. Azaaah, oli see alles sõit - asfalt sulas ja selg põles. Ja õhtuks oli valu läind! Aga seda käiku ei saanud tegemata jätta - kui ma ka suutsin sellest kollasest kohvimassinast loobuda, siis no uued lilled pidin ma koju tooma. Ikkagi 2,5 kuud veel siin elada ja elamine võiks ju vähe kodu moodi tunduda. Käisime Vikiga miskis aianduskeskuses.... No ja sellest, kuidas me sealt tagasi sõitsime, saanuks laheda fotoseeria. Või reklaamklipi. Või midagi veel. Sest kui Viki seelikusaba lehvides oma eresinise ratta ja punase lillekoormaga mööda sõitis, siis lehvitasid talle isegi politseinikud! Nojaa, vaatepilt oli ka saluuti väärt - lilled olid lenksu küljes olevas suures pajuvitstest punutud korvis, suurim saak mahtus mõlemasse pakiraamikotti - sinna sai suratud koguni üks suuuurte punaste kellukatega redeli moodi toel roniv tegelane, ning takkapihta turritasid veel miskid pisemad nutsakud välja ta üüratust (loomulikult helesinisest) käekotist. Kogu vaba ruum oli kasutuses. :) See, et mul oli lenksu küljes kaks suuremat ja kaks väiksemat kotti (kahe pisikese viigipuu, ühe asplenium niduse, ühe uduvalge asalea ja ühe triibulise laialehise draakonipuuga) ning pakiraamil rõdukast potitatud pärdiklille ja igasugu muude helesiniste, punaste ja valgete suvekribunatega, ei tekita tema koormaga võrreldes vähimatki furoori. Küll aga tekitas see hea tuju. No ja, ja.. seda ka et... astilbe, edelweiss ja lupiin (keskit oli raudselt veel), kes Viki aeda maha said, olid minu soovitatud-sokutatud. Hihh!
PS. See kooskokatud rabarberikook (muretaigna põhja peal paaaaaks kiht rabarberit, ja kõige peal veel sutsuke seda mõnusat krõbedat puru) oli päeva kokkuvõtmiseks hea tegu. No ja plaane tegime veel. Tundub, et jaanipäeva paiku ootab ees tuur Brüsselisse (üks päev) ja Antwerpi (teine päev). Appeldoorni Het Loo lossi ja lossiaeda vaatama lähen omal käel, Amsterdami plantage'i lubas ta muga koos avastama tulla... No ja. Ega siis kõike ei saa kohe ühekorraga kah ära rääkida. :o)
Mhm, ma oskan ikka super-elu endale kokku küpsetada. :o)
Kommentaarid