Reisikihk
Mida teha üha pealetikkuva reisikirega? :)
Ega selle vastu muud ei aita, kui tuleb ruudulised madratsid autosse pakkida, piknikukorv kokku panna ja hommikuudus teele asuda – heinamaade värskust nuusutada ja künka otsas päikesetõusu vaadata, läbisõidetud külas kukelaulu kuulatada ja siis täpselt hommikukohvi ajaks jõuda kohta, kus sa varem olnudki pole.
***
See vist ongi põhjus, miks mind ikka ja jälle teele kisub. Pisut ebamugav ta ju on - ei mingit laupäevahommikust lebotamist, ei mingit " oma hommikurutiini" ega "oma tassi" ega "oma diivanil oma päikeselaigus ringutamist" - ent see ei kaalu üles seda avastamisrõõmu ega uudishimu, mis vähemalt mind lõppeks värske ja elusana hoiab.
Ja kuigi teele minnakse selleks, et maailma näha, siis ennekõike õnnestub avastada ennast. Kui hästi läheb. :)
Kui nii hästi ei lähe - kui mõttemüra matab tundlikkuse ja avatud meele asemel saab kaasa võetud hoopis kogu oma igapäevataak ja ninaots, millest kaugemale ei näe, siis on tulemuseks villid talla all, hilinemised-mahajäämised-äraeksimised, loll kaart, mis selles kõiges süüdi on, tobedad turistid, kurjad kohalikud, kõhuvalu.... Suur ja hirmutav maailm. Päris kole. Ja ainus, mis reisi meenutama jääb, on mõned üksikud fotod, fookusest väljas.
Aga kui läheb väga hästi, siis saad teada nii mõndagi veel. :)
Kui hästi läheb, siis kõnnidki oma teed.
PS. Täna, 10 kuud tagasi oli mu esimene tööpäev siinmail. Juubel.
Ega selle vastu muud ei aita, kui tuleb ruudulised madratsid autosse pakkida, piknikukorv kokku panna ja hommikuudus teele asuda – heinamaade värskust nuusutada ja künka otsas päikesetõusu vaadata, läbisõidetud külas kukelaulu kuulatada ja siis täpselt hommikukohvi ajaks jõuda kohta, kus sa varem olnudki pole.
***
See vist ongi põhjus, miks mind ikka ja jälle teele kisub. Pisut ebamugav ta ju on - ei mingit laupäevahommikust lebotamist, ei mingit " oma hommikurutiini" ega "oma tassi" ega "oma diivanil oma päikeselaigus ringutamist" - ent see ei kaalu üles seda avastamisrõõmu ega uudishimu, mis vähemalt mind lõppeks värske ja elusana hoiab.
Ja kuigi teele minnakse selleks, et maailma näha, siis ennekõike õnnestub avastada ennast. Kui hästi läheb. :)
Kui nii hästi ei lähe - kui mõttemüra matab tundlikkuse ja avatud meele asemel saab kaasa võetud hoopis kogu oma igapäevataak ja ninaots, millest kaugemale ei näe, siis on tulemuseks villid talla all, hilinemised-mahajäämised-äraeksimised, loll kaart, mis selles kõiges süüdi on, tobedad turistid, kurjad kohalikud, kõhuvalu.... Suur ja hirmutav maailm. Päris kole. Ja ainus, mis reisi meenutama jääb, on mõned üksikud fotod, fookusest väljas.
Aga kui läheb väga hästi, siis saad teada nii mõndagi veel. :)
Kui hästi läheb, siis kõnnidki oma teed.
PS. Täna, 10 kuud tagasi oli mu esimene tööpäev siinmail. Juubel.
Kommentaarid