Veidrad road

Täna siis sai ära proovitud see "kuulus" hollandi roog - "uus/värske heeringas". Niewe haring, mis maitseb umbes nagu meie heeringaski - serveeritakse hakitud mugulsibulaga - aga süüakse nii, et aetakse pea kuklasse, tõstetakse heeringas sabast kinni hoides ammuli suu kohale ja.. google näitab pilte ka.

Ühesõnaga heeringahooajast on tehtud siinmail suursündmus, mida mõnel pool tähistatakse rahvuslike pidustustega. Nägin oma silmaga, kui populaarne see heeringakugistamine siin on - heade tulemuste eest toodi kontorisse 3 suuuuuurt kandikutäit heeringaid, ja vähem kui poole tunniga oli järel vaid sibulapuru ja sabasuled. Või noh.. heeringasabad.

Teiseks tekitasin ma endale salati krevettide ja kodujuustuga. See.... vist ei ole kõige tavapärasem kooslus? Aga sain teada, et koos röstsaiaga kõlbab see siiski süüa. Ja krevetid paprikaga passivad igatahes hästi kokku. Jälle kogemuse võrra rikkam.

Aga enne töölt lahkumist nö reispassiks või kergeks kehakinnituseks söödud mini-Magnum maitses hää. Töököök on nimelt ainuke koht, kus mul on sügavkülmik. Kodus ju pole - kodus jäätist ei saa. Sest nad võivad siin ju heeringahullud olla, aga jäätisega on lood na nirusti - poes on jäätisele eraldatud vaid pisike nurk mõnest kõige kaugemast külmletist, ja sealt leiab ka vaid suuri või suisa perepakke. See, et on spets-jäätisekohvikud värske (itaalia?) jäätisega, on sootuks teine teema. Hea teema. Aga kaheldamatult on Eesti jäätisevalik ikkagi vaatamisväärsus omaette, näita või turistidele. Eestlaste jäätisesöömise numbrid, või siis jäätiselettide pikkus peaks kindlapeale Guinessi rekordite hulka kuuluma!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Aitäh!

"Kell on juba kolmveerand kakssada"

Loomadest, lootusrikkalt