Ekspromt

Ilm ilus, lähen Apeldoorni ja Amersfoorti avastama. :)

Täiendus:
Apeldoorni ei jõudnud, Amersfoortist nägin aint üüratut raudteejaama ja jupikest keskaegset linnamüüri. Na lihtsalt ei jõudnud mujale. See-eest jalutasin hea mitu tundi kuninganna Juliana ja prints ee...ee....ehmh... Bernhardile (kes olid praeguse kuninganna Beatrixi vanemad) kuulunud lossi ümber pargis. Palais Soestdijk (hääldub nagu suustdäijk). Ilus, kui on ilusasti elatud. Lossi sisse ei saanud, selleks tuleb eraldi tuur tellida. Pool aastat ette või midagi.

PS. Kaleidoskoop... seda mul vist lapsepõlves polnud. A täditütardel oli! Sealt vist see igatsus alguse saigi. Imetlus ka. Mhmh, võib imetlema jäädagi... eriti sellist, millele merikarbid peale joonistatud on (mis sest, et need on õigupoolest küll hoopis teokarbid). (A)

Kommentaarid

MUHEDIK ütles …
Väga ilus koht.
Eee.... kaleidoskoop? Mitu!!!:DDD
Ja apeldoornist on pärit või vähemalt selle nimega nimetatud mitu väga kuulsat tulbisorti:)
31. august 2009, kell 11:01
mrt ütles …
No ma usun küll, et Apeldoorn võib nimedeks põhjust anda... seal asub see peamine, kõikse tähtsam kuninga(nna)palee. :)
1. september 2009, kell 23:46
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Aitäh!

Kujutis
Minu isa on kapten suure laeva peal, kõrgelt sillalt ta kõigil käske jagab seal: "kuule tüürimees, hoia paremale sa, muidu karile võime otsa sattuda!" Mul on väike mängulaev, lombivees ujub ta, aga kui kord suureks saan, siis ka minust kapten saab! ( allikas ) Ja paremat isa, kui mul, ei ole mitte kellelgi teisel! Ja vähe sellest, et ta on alati olemas (olnud), ja kõikide mu sõbrannade vaieldamatu lemmik, on ta ka igasugu kasulikke ja vähemkasulikke asju õpetanud, ja tõsiseid ja vähemtõsiseid asju teinud. Alustades mu kolmerattalisest jalgrattast ja ujumaõpetamisest ja lõpetades esimese tsirkuseskäiguga, mis jääb umbes samapaljude aastate taha. Nostalgia mõttes üks link ka. Nohjah, kaasaegsemaid asju ei saa ju rääkida. :)
Lisateave

"Kell on juba kolmveerand kakssada"

Brrrrrr! Külm on! Kui eile oli sinna 20 kraadi kanti (ilmselt rohkemgi), siis täna on pisut üle 10... No mis soe see 12 kraadi ikka on? Või noh - mis suvi see selline on?! Kuigi kui nüüd saladuskatte all öelda, siis pean tunnistama, et mulle pole veel väga kohalegi jõudnud, et juba on juuni . Ma oma arvepidamisega kuskil aprilli lõpus alles... Kevad alles tuli ju? Või ei tulnud või? Talv vist enam ei ole, aga külm on küll. Temperatuur täitsa sügise jagu; otsi või jälle kindad välja. Nääh, vanadus ei kõlba kuskile - maailm tiirleb nii kiiresti, et enam ei jõua kalendrilehtigi keerata. Ma siin mõlgutan paari postituse üle, mis siiamaani kirjutamist ootavad. Järjekorras on näiteks peatükk "Inimesed" - see oli mul tegelikult ideena olemas juba millalgi detsembris. Arvasin, et oleks hea püüda kuidagiviisi anda nägu ja tegu neile tegelastele, kellega ma siin päev-päevast koos töötan. No et oleks vähe elavam see mu reisikiri. Või et "pärast ei mäleta ju enam pooli asjugi, mis s
Lisateave

Loomadest, lootusrikkalt

Austraalias avati nahkhiirte kliinik - nad päästavad 4-nädalasi nahkhiirepoegi, mässivad nad lapikeste sisse kuivama ja siis kunagi, kui need pudulojused (nagu Marko R. telekas ütles) kuivaks saavad, lastakse nad lendama. :) Aga ühtesid teisi elukaid ei lasta enam ei lendama ega ka tuppa. Mitte et nad lennata tahaksid või mõistaksid, aga neid on lihtsalt liiga palju ja liiga valedes kohtades --- sellistes, kus mina pesitsen. Jajah, hiired. Nemad on nüüd kindlalt (või vähem kindlalt) ära blokitud, st toast eemal hoitud. Ah, et kuidas? Lisaks teisele pakile mürgile, mille täna ostsin ja kasutusse panin, ning siiani "süütule" lõksule lisandus hiirevastasesse võitlusesse uus abivahend - pizzakarp! Natuke teipi ka, et voilà! :)
Lisateave