Isikliku elu seigad

Mnjaa, multitasking on tore asi. Ma saan sellega suurepäraselt hakkama - näiteks magades vaatan unenägusid, ja rattaga sõites nuuskan nina või kohendan kotti õla peal või keeran salli ümber kaela või nööbin jakki lahti. Ja telefoniga rääkides Exceli graafikut oskan ka joonistada, või mõnele lihtsamale meilile vastata. Nii et saan hakkama küll. Aga. Siiski. Ma küll ei tea, kas see kaasneb vanaduse, ärapõrumise või temperamenditüübiga, igatahes mõnes asjas on endaga ajapikku aina raskem hakkama saada. See tunne, et jända iseendaga nagu pahura ja põdura vanainimesega, kellega kuidagi kokkuleppele ei saa, mismoodi asju teha. Ei ole ju nii, nagu ei mõistaks õieti elada või midagi seesugust, aga mõnes asjas, näe, on teine põikpäine nigu vana eesel. Iseloom ma ütlen! Ise-loom.

No kõigepealt see lõputu kohmerdamine... Et see teise inimese juures häirib, sellest saan ma aru. Aga enda juures?! Kohe täitsa tase ma ütlen. Tüütu tase, kui aus olla. Ja siis hajameelsus.. Oeh, vat see väärib eraldi peatükki.

Kõige hullem on koristamisega. Näiteks. Alustaks tolmuvõtmisest, see peaks suht lihtne lugu olema - siuh-säuh ja kapipealsed korras. Mõeldud-tehtud, lähen tolmulappi võtma, et asjaga kohemaid pihta hakata. Ja silma jääb kraanikauss... kuidagi kriimuvõitu teine. Hmm, pilgust piisab, ja latern läheb põlema. No mis seal siis niiväga ikka on, see pisike asi jooksupealt ära teha... see ei võta ju ometigi palju aega. Nagu selgub, pole see nii lihtne midagi - kui kraanikauss (ja kraanikausi ümbruse seinad, ja pliit, ja mõned lähemad kapiuksed) pestud, panen lapi aga rahumeeli kuivama ja leian, et oleks õige aeg kuiv pesu kappi panna - kaua nad seal restil ikka ripuvad. Aga kappi.... kappi jõuavad heal juhul vaid pooled asjad, ülejäänud jäävad diivanile, sest kohusetundliku inimesena tuleb mul meelde, et ma pidin ju hoopis tolmu võtma. Ei jah, lõpetaks ikka ühe asja ära! Ja nõnda siis lähen teist korda tolmulapi järele. Aga miskipärast jäävad hoopis vannitoa käterätid silma - oleks aeg need välja vahetada. Tolmulapp ühes käes (et mitte algset missiooni ära unustada, onje) korjan käterätid kokku, aga mustapesukasti juures tuleb idee, et paneks siis kohe pesu kah pesema. Et kui muu koristamise ajal pesumasin käib, siis see säästab aega või nii. Kraamin kogu musta pesu põrandale, sordin hunnikutesse.. ja siis jääb silma see ikka veel diivanil vedelev puhas pesu. No ja unustan oma musta pesu kus seda ja teist ning hakkan otsast jälle kuiva pesu kappi panema, et selles suures tolmutamises pesu mitte.... Oh, kus see tolmulapp saigi?! Nagu mõistlik, korralik inime muiste. Ega muud häda polegi, aga.. ära väsitab see iseendal sabas käimine ja korrale kutsumine.

No ja tänane saavutus: läksin vannituppa ja võtsin laialiläinud silmavärvi ära pühkimiseks prillid eest, ja… istusin hoopis potile. No ja istun mina seal ja... mõtlen ja. Ja mõtlen ka, et huvitav, miks ma selgelt ei näe. Ja järgmiseks imestan, et huvitav, miks ma need prillid üldse eest ära võtsin, ei ole ju nagu vaja. Mõtlemiseks?! Alles siis, kui uuesti peeglisse vaatasin, tuli meelde, miks. Kas iseenda jaoks tüütu olemine on normaalne? Millal see isiksuse lõhestumine pihta hakkabki?

Ja endast lahutada kah ei saa.