Silmadest

Et laser, jah? Ja kuidas siis oli? Ja mis seal tehti? Ja üldse?!

Mäletan end järgmisel päeval ütlemas: "Kui ma oleks teadnud, et nii hirmus on, siis ma oleks enne minekut ikka kaks korda mõelnud. Aga siis ikkagi läinud." Rahumeeli ja niisama lihtne see ongi. Neid teiste jaoks hirmutavaid seiku mäletasin detailideni vaid 24 tundi peale oppi. Peale ööpäeva möödumist on meeles ainult see meeletu endorfiini- ja eufoorialaks, mis peale lõikust tuli. No et vähemalt 15 minutit oli mul suu kõrvuni peas ja kõkutasin pidurdamatult naerda. No just, nagu natuke napakas, või nagu keegi, kes on megaõnnelik. Ja megaõnnelik ma olingi. Olen siiani!

Lõikus ise.. on kole jah. Hirrrrrrrrmus. Ebamugav. Või kui aus olla, siis vastik. Valus? Ei, valus ei olnud. Vaid omaenda ootamatult sissesõitvad hirmud on need, mis üle elada tuleb. Ja siis muidugi kõik need lollid (vabandust!!!) küsimused a la "kust sa tuled?", "millega sa tegeled?", "kui palju sul raha on?", "kas sul on kõik hambad suus?", "kas sa... ?" Jummala õigus, need viimased on puhas fantaasia! Tegelikult... on kõik hoopis teistmoodi - turvaline, asjalik, sõbralik. Ja tegelikult on arst ka väga tasemel. No ja need küsimused... tegelikult üritab ta aidata sul neist fantastilistest hirmudest üle saada.. esitades selleks igasugu opakaid küsimusi. :D Mõnel puhul on sellest isegi abi, kuigi pärast, kui lihased viimaks suutsin lõdvaks lasta, oli tunne, nagu oleks paar tundi kätekõverdusi teinud - olin füüsiliselt täitsa läbi omadega. Aga opakalt õnnelik.

Mis seal siis ikkagi tehti? No alustuseks pandi riidesse, lasti pikali visata, räägiti juttu. Loputati silmi nagu pesulas auto tuuleklaasi, puhastati, loputati veel, tilgutati, poputati. Näidati rohelist valgustäppi, ja seejärel punast valgust. Vat, see punane, jaa! See kumas algul uduselt, noh, nagu läbi mõranenud klaasi, üsna mittemidagiütlev. Ja siis oli natuke aega kärsahaisu ja läks pimedaks, ja siis... kui see punane valgus ja see krakleemustriga klaas uuesti nähtavale tuli.. oli see imeilus! Selge ja särav! Ja just nii selgeks ja teravaks on nägemine jäänudki. Praegu tuleb seda selgust küll vaid aegajalt ette - silmad on küllalt õrnakesed ja neid tuleb hoida nagu.. nagu silmatera. :)