Tuli tali tuisand teega...

Meil algas talv. Kraadiklaas näitab -2, ja jalgrattasadul on hommikuti härmas. Muru ka - kogunisti terve päev otsa - ja päike sirab taevas nii, et kevad.... Sooja tahaks!

Pühapäeval käisime E-ga Amsterdamis uisushowd Holiday on Ice vaatamas. Uurisin netist tausta, selgus, et see etenduste sari on kestnud aastakümneid, tundus igati hea, ning ma ootasin sellest päris palju. Ootasin iluuisutamist, akrobaatikat ja trikke, unistama panevat muusikat ja maagiat... midagi, mis muljet avaldaks ja meelde jääks. Lugu maailmast, või koguni maailmadest - geograafilistest või vaimsetest - midagi, kuhu nende selleaastane alapealkiri Spirit of the World ära mahuks.

Selle asemel saime... kommertslikke kokkuklopsitud numbreid - kõlekoleda süntesaatorimuusika, naiivse koreograafia ja kehva lavastuse näol. Ei mingit lugu, rääkimata muinasloost. Ei mingit maagiat ega imetlust, ainult taidlusfestival. Sisu oli puudu.

Et mis siis juhtus? Alustuseks uisutasid lavale tuisumuusika saatel hiidpikkade looridega valgesse riietatud nunnad, tegid ümber lavale lükatud "puude" kaheksaid. Valgus oli ilus, väga ilus. Ja muusika muudkui tuiskas. Selline... "Lumekuninganna riik", kuhu ühel hetkel saginal sisenesid kõik need... lumehelbekesed või lumevaimud või kes nad olema pididki... sinistes kostüümides suur grupp uisutajaid, kellel oli seljas seelik ja püksid, või õigemini ühes jalas püksisäär ja teises jalas sinine sukk. Jah. Kummaline jah, aga noh, kostüüm on kostüüm, no ja ärme siis kohe algul nokkima hakka! Üritasin oma noka kombekalt koomal hoida, aga kui 15 minutise tiirutamise lõpuks polnud nad suutnud kuidagiviisi sükroonis olla, siis... ei saanud mitte mainimata jätta, kui turri seesugune "kunstipärasus" mind ajas. Lootsime, et ehk on alguse viga. Aga edasi läks aina hullemaks, 2,5 tunnise show jooksul oli vist ainult 1 lugu, kui kogu grupp suutis muusikas püsida ja end ühel ajal liigutada. Kuigi asi pole ilmselt trupi suutlikkuses, vaid lavastaja maitses.

Mis puudutab maailmasid, siis nägime numbreid Põhjalast, iirlastest, lilledest ja liblikatest (kaasa arvatud konnadest), pikalt-pikalt Hiinast (muuhulgas juhtus ka, et kuninglikud lõvid "lustlikult ja lastepäraselt" mööda areeni ringi kepsutasid), noorte revolutsiooniliselt meelestatud peost a la "rock'n'roll meets disco", siis indiaanlastest (kotkad lendasid ringi ja indiaanlased tantsisid ringis), vahepeal esines akrobaat kangastega lae all (see oli ausalt vapustav, kuigi meie etenduses oli ainult üks akrobaat, mitte kaks) ning lõpuks esitati paari estraaditantsu. See viimane oli kusjuures päris ilus - Moondance. Mu tagasihoidlik arvamus on, et nad oleksid võinud sellest alustada ja kogu loo teisipidi üles ehitada. Ja süvitsi minna detailides, millele vaid vihjeid võis näha - muistsed kultuurid, 4 elementi - jõuda millegi olemusliku ja ühendavani. Ehk kogunisti tõdemuseni, et iga hing on omaette universum.

Valgus oli vaimustav! Vat valguskunstnik oli tõesti tasemel! Ning ei saa salata, nägime ka supertrikke, lihtsalt imetlusväärseid tõsteid, pöördeid, kombinatsioone. Hüpped olid kehvad, paar kukkumist. Kahju on sellest, et kuigi oli väga häid elemente ja mõned lood oleksid võinud vägagi mõjusad olla, siis kogu see ligadilogadi korraldus ei lasknud muljel kuigivõrd süveneda. Vahepeal tuli suisa kuri kahtlus, kas uisutajad suurema osa oma ajast pole proovisaali asemel hoopis kostüümiproovis veetnud.

Kokkuvõtteks ütlen, et ei kahetse, et ära nägin, aga... ei soovita ka.