Aga mis sinu eesmärk on?
Lood vajavad sündimiseks aega.
Huvitav, miks nad otsustavad valmis saada ja valguse poole pressida näiteks vahetult enne magamajäämist? Tuleb aga voodist välja ronida ja asjad unise peaga kiiremas korras üles sirgeldada. Vahel läheb õnneks, vahel ei ehmata seesugune rutt lauseid sassi ja mõttelõnga katki. Igatahes olen õppinud, et sundides ei sünni midagi (või siiski?), aga et kui need inspiratsioonihetked tähelepanuta jätta, siis tulevad nad harvem. Niisiis tuleb neid hoolikalt kohelda, teades samal ajal, et sõnad tahavad enne nähavaks saamist küpseda.
Ometigi.... miks see peab juhtuma keset mõnusat hommikusööki, kõige magusamal hetkel? Just siis, kui oled jõudnud võtta paar parimat ampsu - ja suu juba teab, milline ahvatlus teda ees ootab, aga ei silmad ega kõht pole veel tüdinud. Hell ootusärevus, erk ärganud maitsemeel.. ja siis ta tuleb! Kahvel kukub käest, läpakas lendab sülle, ise püüad mõttelõngal sabast kinni hoida ning korrutad meeleheitlikult 2 esimest lauset kuniks tekstiredaktor või blogi end lahti krigiseb võtta. Ning peale jupikest teksti avastad, et salatikribal kuivab taldrikul, ning äsjatehtud cappuccino on juba pool tundi vana. Lugu, jah? Paaril üürikesel hetkel annab ta korraks võimaluse käed klaviatuurist lahti rebida ja üks hiiglaslik amps ahmata, et siis jälle uue hooga nähtavaks saamise poole pressida.
Nojah.. need kaks esimest lauset läksid seekord meelest ära, tuli hoopis see heietus lugumise (ei saa ju öelda, et loomise) teemal. Liiga palju asju on viimasel ajal käsil - töö, kodused tööd, lugemine, ja veelkord töö. Suhted tööl. Ja veel rohkem on asju mõttes - töö, hobid, puhkus, enda tahtmised ja huvid, tulevik. See viimane on selline keeruline asi, et kui ta kätte jõuab, siis on ta ju olevik, ja hoopis teistsugune, kui plaanitud. Enamasti mitmekesisem, nii heas kui halvas. Siiski plaanimata jätta ka ei saa - või pigem siis mõtlemata, unistamata. Et mis see siis on, mida ma oma elust tahan, mida ma oma ellu tahan, ja kuidas see kõik olla võiks. Ahh!
No võiks olla nii, et selle kevade sisse mahuks fotograafiakursus (kui vaid keel takistuseks ei saa). Ja tantsukool (kui vaid keegi tantsida tahaks). Ja talvel-kevadel Hollandi (ja Belgia) muuseumid, ning üks puhkus. Ma juba muretsesin, kas ma olen pealiskaudne ja kultuuripõlgur, kui ma tahan valgel liival suure sini-sinise vee ääres kuldkollase päikese all peesitada. Lugeda, muusikat kuulata. Jalutada, ujuda, sukelduda. Päikesetõusu vaadata (või minu puhul küll pigem päikeseloojangut) ja laineloksu kuulata. Hästi süüa ja rohkem naeratada. Niisama olla, ja vaadata, kui suur ja ilus see meie väike maailm ikkagi on. Ja suvesse võiks mahtuda paar kontserti, ja paar uut linna. Ning sügisesse ehk autokool (kui tagasi Eestis juhtun olema). Jahh, need on mõned mu uus-aastasoovidest.
Aga liiga palju on käsil, ja kui raskevõitu on, siis ei jagu jaksu, et kirjutada, rääkimata unistamisest. No mida sa ikka lõõritad, kui raske on.
Raske oli, jah. Tööl... on mul üks kolleeg, kes... kellega... keda. Oeh. No pahasti ei taha öelda, ja läbi lillede ütlemine on... lame. Lapsik. Aga ütlen siis niimoodi, et mul ei ole varem olnud töökaaslast, kes endaga läbisaamise nii raskeks teeks (kõigile), kes on vaheldumisi mahedalt abivalmis ning ettearvamatult plahvatusohtlik, takkapihta aga salakaval ussitaja.
Ah, et miks ei kirjutanud sellest? Et oleks huvitav olnud? Ähmm.. alguses lihtsalt arvad, et asi läheb paremaks (või et oled ise süüdi), ja mis sellest siis ikka kirjutada. Pisinägelus ju. Aga siis, kui leegid juba lõõmavad, pole enam mahti - kogu tähelepanu vaja suunata asja lahendamisele, ja selleks ajaks, kui kammajaa läbi on, mõtled, et mis seal takkajärgi ikka malakaga vehkida. Sellegipoolest ehk on tulevikus hea silm peale visata, kuidas siis oli, ja mis ma tegin. Ei midagi erilist. Algul vaatasin kõrvale, üritasin halva mängu juures head nägu teha - umbes esimene kuu-poolteist. Et äkki läheb mööda. Ei läinud mööda, läks hullemaks. Ning asjasse ei olnud enam segatud mina ja tema, vaid ka mu ülemus. Ja tema ülemus. Ja meie tiim. Ja üldse! Mida ta endast arvab, mul ei ole ju vaja, et ma talle meeldiksin, vaid ainult seda, et töö juures normaalne olla oleks, ja et töö tehtud saaks. (Üldsegi, kes üldse tuleb selle peale, et need 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas, 840 tundi kuus... kolmandik oma elust sihilikult vastikult veeta?!) Niisiis võtsin kätte, ja rääkisin temaga; läks paremaks. Seniks-kuniks. Siis pidasime uue vestluse maha. Siis tuli uus kräu, sedakorda avalik, ja minu jaoks raske.... mu tülitsemiskogemus on üsna olematu, sedagi vaid ühe inimesega, aastaid tagasi, ja tööväliselt. Ent seisin enda eest, sealsamas, teiste silme all - öeldes, et alusetud süüdistused peavad lõppema, ning et minu eesmärk on see asi lahendada. Üsna ootamatult on tulemuseks see, et lisaks suhete paranemisele aktsepteerib mind nüüd kogu tiim. Läbimurre! Aga milleks? Müstika, kuidas inimesed oma elu veedavad.
Oh, tegelikult üks analoogne kogemus on mul siiski töövaldkonnast ka. Aga siis olin liiga arg, et üldse hingatagi julgeda; ja tulin tulema. Kuigi. Nii vähe kui ma seal ka töötasin, siis ühe väärt õppetunni sain sealt küll - mõtle, kuidas asi toimima panna, mõtle, kuidas on võimalik. Sest et, teate, kõik on võimalik.
Nuvat, ja nii ma siis eelistangi valgemal, rahulikumal, soojemal poolel püsida, lahendusele fokusseeruda. Õnnelik olla. Mina küll ei tea, milleks muuks me siia üldse tulime.
PS. Mul on nüüd mp3 mängija. :)
Ja täna kuulsin esimest korda (uups!) i-readerist. Ehk et umbes postkaardi suurusest vidinast, kuhu saab müstilise arvu raamatuid salvestada, ja neid siis suvalisel hetkel lugeda. Nii et näiteks mul poleks olnud üldse vaja oma x+ raamatut siia kaasa tassida... ega pärast tagasi. On ikka rasked küll! Eelmiste jõulude ajal moodustas tagasi lennates poole mu kohvri kaalust raamatud. Ja ega seegi kord paremini ei läinud. :D
Raamatutest rääkides. Ma sain jõuludeks täitsa mitu tükki, millest kaks on kokkamiseks imehead. :) Nigella Ekspress. Ja 500 šokolaadihõrgutist. Selle viimasega pole peale sirvimise eriti kaugele jõudnud, aga Nigella omast tegin vana-aastaõhtuks kõik kolm käiku: peakoka salati, punase kreveti-mangokarri ja kirsi-toorjuustukoogi. Viisid keele alla. Ahjah, ja ega aastavahetusega asi veel piirdunud. Selle karri eeskujul olen terve viimase nädala supist toitunud - algul tegin kana-kookospiimasupi (punase tai karripastaga), ja siis lõhe-kookospiimasupi (punase tai karripastaga). Jajaa, see punane tai karripasta on nüüd mu uus lemmik maitsestamise asi, näeb selline välja.
Ahh, aitab kah. :)
Ei, siiski mitte! Raamatud!!! Ma ostsin Eestis käies Terry Prachetti lapiku maailma lugude (vabandused loperguse eestinduse eest nende ees, kes asjast teadlikumad on. Et noh, kuidas seda Discworldi õigupoolest tõlkima peab!) 16. raamatu (The Maskerade), ja olen vaimustuses. Jessas, see mees oskab alles kirjutada!!!
A huvitav, miks alles nüüd??? Kus ma kõik see õnnis aeg.. no viimased.... eee.. 25-27 aastat elanud olen.
Huvitav, miks nad otsustavad valmis saada ja valguse poole pressida näiteks vahetult enne magamajäämist? Tuleb aga voodist välja ronida ja asjad unise peaga kiiremas korras üles sirgeldada. Vahel läheb õnneks, vahel ei ehmata seesugune rutt lauseid sassi ja mõttelõnga katki. Igatahes olen õppinud, et sundides ei sünni midagi (või siiski?), aga et kui need inspiratsioonihetked tähelepanuta jätta, siis tulevad nad harvem. Niisiis tuleb neid hoolikalt kohelda, teades samal ajal, et sõnad tahavad enne nähavaks saamist küpseda.
Ometigi.... miks see peab juhtuma keset mõnusat hommikusööki, kõige magusamal hetkel? Just siis, kui oled jõudnud võtta paar parimat ampsu - ja suu juba teab, milline ahvatlus teda ees ootab, aga ei silmad ega kõht pole veel tüdinud. Hell ootusärevus, erk ärganud maitsemeel.. ja siis ta tuleb! Kahvel kukub käest, läpakas lendab sülle, ise püüad mõttelõngal sabast kinni hoida ning korrutad meeleheitlikult 2 esimest lauset kuniks tekstiredaktor või blogi end lahti krigiseb võtta. Ning peale jupikest teksti avastad, et salatikribal kuivab taldrikul, ning äsjatehtud cappuccino on juba pool tundi vana. Lugu, jah? Paaril üürikesel hetkel annab ta korraks võimaluse käed klaviatuurist lahti rebida ja üks hiiglaslik amps ahmata, et siis jälle uue hooga nähtavaks saamise poole pressida.
Nojah.. need kaks esimest lauset läksid seekord meelest ära, tuli hoopis see heietus lugumise (ei saa ju öelda, et loomise) teemal. Liiga palju asju on viimasel ajal käsil - töö, kodused tööd, lugemine, ja veelkord töö. Suhted tööl. Ja veel rohkem on asju mõttes - töö, hobid, puhkus, enda tahtmised ja huvid, tulevik. See viimane on selline keeruline asi, et kui ta kätte jõuab, siis on ta ju olevik, ja hoopis teistsugune, kui plaanitud. Enamasti mitmekesisem, nii heas kui halvas. Siiski plaanimata jätta ka ei saa - või pigem siis mõtlemata, unistamata. Et mis see siis on, mida ma oma elust tahan, mida ma oma ellu tahan, ja kuidas see kõik olla võiks. Ahh!
No võiks olla nii, et selle kevade sisse mahuks fotograafiakursus (kui vaid keel takistuseks ei saa). Ja tantsukool (kui vaid keegi tantsida tahaks). Ja talvel-kevadel Hollandi (ja Belgia) muuseumid, ning üks puhkus. Ma juba muretsesin, kas ma olen pealiskaudne ja kultuuripõlgur, kui ma tahan valgel liival suure sini-sinise vee ääres kuldkollase päikese all peesitada. Lugeda, muusikat kuulata. Jalutada, ujuda, sukelduda. Päikesetõusu vaadata (või minu puhul küll pigem päikeseloojangut) ja laineloksu kuulata. Hästi süüa ja rohkem naeratada. Niisama olla, ja vaadata, kui suur ja ilus see meie väike maailm ikkagi on. Ja suvesse võiks mahtuda paar kontserti, ja paar uut linna. Ning sügisesse ehk autokool (kui tagasi Eestis juhtun olema). Jahh, need on mõned mu uus-aastasoovidest.
Aga liiga palju on käsil, ja kui raskevõitu on, siis ei jagu jaksu, et kirjutada, rääkimata unistamisest. No mida sa ikka lõõritad, kui raske on.
Raske oli, jah. Tööl... on mul üks kolleeg, kes... kellega... keda. Oeh. No pahasti ei taha öelda, ja läbi lillede ütlemine on... lame. Lapsik. Aga ütlen siis niimoodi, et mul ei ole varem olnud töökaaslast, kes endaga läbisaamise nii raskeks teeks (kõigile), kes on vaheldumisi mahedalt abivalmis ning ettearvamatult plahvatusohtlik, takkapihta aga salakaval ussitaja.
Ah, et miks ei kirjutanud sellest? Et oleks huvitav olnud? Ähmm.. alguses lihtsalt arvad, et asi läheb paremaks (või et oled ise süüdi), ja mis sellest siis ikka kirjutada. Pisinägelus ju. Aga siis, kui leegid juba lõõmavad, pole enam mahti - kogu tähelepanu vaja suunata asja lahendamisele, ja selleks ajaks, kui kammajaa läbi on, mõtled, et mis seal takkajärgi ikka malakaga vehkida. Sellegipoolest ehk on tulevikus hea silm peale visata, kuidas siis oli, ja mis ma tegin. Ei midagi erilist. Algul vaatasin kõrvale, üritasin halva mängu juures head nägu teha - umbes esimene kuu-poolteist. Et äkki läheb mööda. Ei läinud mööda, läks hullemaks. Ning asjasse ei olnud enam segatud mina ja tema, vaid ka mu ülemus. Ja tema ülemus. Ja meie tiim. Ja üldse! Mida ta endast arvab, mul ei ole ju vaja, et ma talle meeldiksin, vaid ainult seda, et töö juures normaalne olla oleks, ja et töö tehtud saaks. (Üldsegi, kes üldse tuleb selle peale, et need 8 tundi päevas, 40 tundi nädalas, 840 tundi kuus... kolmandik oma elust sihilikult vastikult veeta?!) Niisiis võtsin kätte, ja rääkisin temaga; läks paremaks. Seniks-kuniks. Siis pidasime uue vestluse maha. Siis tuli uus kräu, sedakorda avalik, ja minu jaoks raske.... mu tülitsemiskogemus on üsna olematu, sedagi vaid ühe inimesega, aastaid tagasi, ja tööväliselt. Ent seisin enda eest, sealsamas, teiste silme all - öeldes, et alusetud süüdistused peavad lõppema, ning et minu eesmärk on see asi lahendada. Üsna ootamatult on tulemuseks see, et lisaks suhete paranemisele aktsepteerib mind nüüd kogu tiim. Läbimurre! Aga milleks? Müstika, kuidas inimesed oma elu veedavad.
Oh, tegelikult üks analoogne kogemus on mul siiski töövaldkonnast ka. Aga siis olin liiga arg, et üldse hingatagi julgeda; ja tulin tulema. Kuigi. Nii vähe kui ma seal ka töötasin, siis ühe väärt õppetunni sain sealt küll - mõtle, kuidas asi toimima panna, mõtle, kuidas on võimalik. Sest et, teate, kõik on võimalik.
Nuvat, ja nii ma siis eelistangi valgemal, rahulikumal, soojemal poolel püsida, lahendusele fokusseeruda. Õnnelik olla. Mina küll ei tea, milleks muuks me siia üldse tulime.
PS. Mul on nüüd mp3 mängija. :)
Ja täna kuulsin esimest korda (uups!) i-readerist. Ehk et umbes postkaardi suurusest vidinast, kuhu saab müstilise arvu raamatuid salvestada, ja neid siis suvalisel hetkel lugeda. Nii et näiteks mul poleks olnud üldse vaja oma x+ raamatut siia kaasa tassida... ega pärast tagasi. On ikka rasked küll! Eelmiste jõulude ajal moodustas tagasi lennates poole mu kohvri kaalust raamatud. Ja ega seegi kord paremini ei läinud. :D
Raamatutest rääkides. Ma sain jõuludeks täitsa mitu tükki, millest kaks on kokkamiseks imehead. :) Nigella Ekspress. Ja 500 šokolaadihõrgutist. Selle viimasega pole peale sirvimise eriti kaugele jõudnud, aga Nigella omast tegin vana-aastaõhtuks kõik kolm käiku: peakoka salati, punase kreveti-mangokarri ja kirsi-toorjuustukoogi. Viisid keele alla. Ahjah, ja ega aastavahetusega asi veel piirdunud. Selle karri eeskujul olen terve viimase nädala supist toitunud - algul tegin kana-kookospiimasupi (punase tai karripastaga), ja siis lõhe-kookospiimasupi (punase tai karripastaga). Jajaa, see punane tai karripasta on nüüd mu uus lemmik maitsestamise asi, näeb selline välja.
Ahh, aitab kah. :)
Ei, siiski mitte! Raamatud!!! Ma ostsin Eestis käies Terry Prachetti lapiku maailma lugude (vabandused loperguse eestinduse eest nende ees, kes asjast teadlikumad on. Et noh, kuidas seda Discworldi õigupoolest tõlkima peab!) 16. raamatu (The Maskerade), ja olen vaimustuses. Jessas, see mees oskab alles kirjutada!!!
A huvitav, miks alles nüüd??? Kus ma kõik see õnnis aeg.. no viimased.... eee.. 25-27 aastat elanud olen.
Kommentaarid
mäletad seda ".. nii tasa tõuseb taeva poole taim... ". äkiste tulebki selle arusaamani kasvada? tõusta?
ja näe, sulle ju ka vajalik... õppisid ju ka miskit uut.. iseenda kohta ja jaoks :)
Ja tõepoolest tööl oleme ju väga suure osa oma ajast ja see ongi siis suur osa me elust. Ma arvan, et oma elu on suures osas enda korraldada.