Ei laineta, vaid uppub
Käisin Rotterdami rahvusvahelise filmifestivali raames vaatamas Belgia filmi "Not waving but drowning", autoriks Elias Grootaers. Ahjah, pärast näidati Priit Pärna filmi ka - "Tuukrid vihmas". Seda viimast ei kommenteeri, sest aru ma sellest ei saanud. Kuigi, kui ma arvustusi loen, on mul natuke piinlik, et see minuni ei jõudnud. Võibolla ka põhjusel, et see esimene..
See on lugu India pagulastest, kes püüavad pääseda (näiteks) Inglismaale, kuid kelle sadamapolitsei arreteeritb enne päästva rekka, paadi, sõbramehe saabumist, ning hiljemalt 24 tunni pärast saadetakse nad tagasi. Üsna triviaalne lugu, üsna... argine lugu. Seda tuleb ette, ja tuleb ka ette, et nad jõuavadki Londonisse, Birminghami, Dublinisse. Väidetavalt on kolmandik Londoni tööjõust just selline - illegaalne musta töö tegija.
Ent film ise oli aeglane, aja- ja ruumitaju kaotav pildijada - suures plaanis fragmentide jada. See oli ka häälte, muusika ja helide jada. Selles oli kraanivee solinat, liiklusmüra, nukratoonilist võõrhäälset laulu, kajakakisa, kehvas inglise keeles antud korraldusi, vihma. Jah, ennekõike vihma - nii helis kui pildis. Film rääkis segaduse, allaheitlikkuse, puruksrebituse, katkendlikkuse keelt. Näitas vaid tükke - nägudest, ruumidest, kehadest; näitas käsi, kukalt, põsesarna, silma; siluette, mille taustaks trellid või sadam. Taustaks tekst ja helid. Taustaks lugu, mis tuleb vaatajal endal kokku panna.
Ja kui ka muud mitte, siis mõjus see film tervistavalt (et mitte öelda teraapiliselt) - ka hall päev sai sooja jume - tänulikkusest oma enda elu vastu. Võimalikkustest. Seda enam, et loo moto oli midagi sellist nagu "Aeg on ainus, mis meile antud on; ja seda ka kõige vaesematele meist". Jah, see on julgustav - ise tead, kas sinust saab paksu kõhuga vangivalvus, nina nokkiv põgenik või midagi muud. Ise ju valid, kuidas sa oma elu elad, kas kõheldes või rõõmuga, kas kahetsedes või uuesti proovides, kas aina tagasi vaadates või püüdes igal hetkel taaselada omaenda ideaale või... või mis see kolmas võimalus oligi?
See on lugu India pagulastest, kes püüavad pääseda (näiteks) Inglismaale, kuid kelle sadamapolitsei arreteeritb enne päästva rekka, paadi, sõbramehe saabumist, ning hiljemalt 24 tunni pärast saadetakse nad tagasi. Üsna triviaalne lugu, üsna... argine lugu. Seda tuleb ette, ja tuleb ka ette, et nad jõuavadki Londonisse, Birminghami, Dublinisse. Väidetavalt on kolmandik Londoni tööjõust just selline - illegaalne musta töö tegija.
Ent film ise oli aeglane, aja- ja ruumitaju kaotav pildijada - suures plaanis fragmentide jada. See oli ka häälte, muusika ja helide jada. Selles oli kraanivee solinat, liiklusmüra, nukratoonilist võõrhäälset laulu, kajakakisa, kehvas inglise keeles antud korraldusi, vihma. Jah, ennekõike vihma - nii helis kui pildis. Film rääkis segaduse, allaheitlikkuse, puruksrebituse, katkendlikkuse keelt. Näitas vaid tükke - nägudest, ruumidest, kehadest; näitas käsi, kukalt, põsesarna, silma; siluette, mille taustaks trellid või sadam. Taustaks tekst ja helid. Taustaks lugu, mis tuleb vaatajal endal kokku panna.
Ja kui ka muud mitte, siis mõjus see film tervistavalt (et mitte öelda teraapiliselt) - ka hall päev sai sooja jume - tänulikkusest oma enda elu vastu. Võimalikkustest. Seda enam, et loo moto oli midagi sellist nagu "Aeg on ainus, mis meile antud on; ja seda ka kõige vaesematele meist". Jah, see on julgustav - ise tead, kas sinust saab paksu kõhuga vangivalvus, nina nokkiv põgenik või midagi muud. Ise ju valid, kuidas sa oma elu elad, kas kõheldes või rõõmuga, kas kahetsedes või uuesti proovides, kas aina tagasi vaadates või püüdes igal hetkel taaselada omaenda ideaale või... või mis see kolmas võimalus oligi?
Kommentaarid