Loen suisa tunde, mitte päevi

Koju sain kella 7 ajal alles. Jälle! Esiteks seepärast, et olin 6ni tööl, ja teiseks seepärast, et metrooga oli jama - pidin pool tundi ootama. Sel aja jooksul sõitis vastassuunas umbes 12 rongi, osad minutise vahega. No ja tagasi hakkasid nad alles pool tundi hiljem tulema. Külm oli! Numbrit ei tea, aga tundub nagu -10, tuuline ja lund ei ole.

Aga tööl, jah.. vuhi tööd nigu auruvedur, aga mõni arvab ikka, et oled loll nigu lauajalg. Õhh! Öeldakse küll, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ma lisaks, et kui see enne kibestunuks ei tee. Igatahes olen ma täna seisus, kus tahaks lihtsalt avalduse lauale panna. Aga ei pane. Istun aga kella sajani tööl, ja punnitan edasi. Kui selle peale medalit ei anta, siis mina küll ei tea. Tean aint seda, et homsest olen 100% teises osakonnas - istun ikka sama koha peal edasi, aga tööülesanded on ops-i omad. Kergendus.

Tsitaat Ugly Bettyst, just tuli: "Do you give up, or do you toughen up?"


Puhkuse alguseni 9 päeva, väljalennuni 12 ja pool päeva.

PS. See puhkuse korraldamine.... on ikka paras jant, ja paar korda garanteeritud närvivapustus. Homme kirjutan, miks ja millal. Või siis, kui jaksu on.

Kommentaarid

elfriide tramm ütles …
ära mine kibedaks. teadmis, siis on endal ju kõige kibedam olla... ja see on ka jama. kellegi teise pärast! päh!

pole ullu! :)

/patsutab.. tahaks kirjutada, et "väikese räpase käega" ningu lindgrenil :) /
9. veebruar 2010, kell 22:51
MUHEDIK ütles …
Nu nii kergelt nüüd ka alla ei anta:) Ise tead ju kõige paremini, kuidas lood tegelikult on
10. veebruar 2010, kell 16:41
Kairi Kaarlaid ütles …
Kui ise tead, et oled endast parima andnud, isegi kui teised ei märka, on süda rahul. Ja kui sel hetkel ei suuda parimat anda, siis oled ikka parima andnud, sest rohkem lihtsalt ei suuda.

Aga meil on juba niiii kevadine valgus! Täna käisin päikese käes jalutamas ja samm läks kohe mitu kilo kergemaks. Õhtul mediteerisin ja kogesin, et see koht või tasand, kus on rahu ja vaikus ja kindlus ja rõõm on kogu aeg siinsamas ja sellest saab tohutult jõudu.

Pea ikka vastu! Eile vaatasime Trummi sõbranna reisipilte ja suuuuur igatsus tuli ka lõunamaale sõita. Sul ikka veab!
11. veebruar 2010, kell 10:46
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Aitäh!

Kujutis
Minu isa on kapten suure laeva peal, kõrgelt sillalt ta kõigil käske jagab seal: "kuule tüürimees, hoia paremale sa, muidu karile võime otsa sattuda!" Mul on väike mängulaev, lombivees ujub ta, aga kui kord suureks saan, siis ka minust kapten saab! ( allikas ) Ja paremat isa, kui mul, ei ole mitte kellelgi teisel! Ja vähe sellest, et ta on alati olemas (olnud), ja kõikide mu sõbrannade vaieldamatu lemmik, on ta ka igasugu kasulikke ja vähemkasulikke asju õpetanud, ja tõsiseid ja vähemtõsiseid asju teinud. Alustades mu kolmerattalisest jalgrattast ja ujumaõpetamisest ja lõpetades esimese tsirkuseskäiguga, mis jääb umbes samapaljude aastate taha. Nostalgia mõttes üks link ka. Nohjah, kaasaegsemaid asju ei saa ju rääkida. :)
Lisateave

"Kell on juba kolmveerand kakssada"

Brrrrrr! Külm on! Kui eile oli sinna 20 kraadi kanti (ilmselt rohkemgi), siis täna on pisut üle 10... No mis soe see 12 kraadi ikka on? Või noh - mis suvi see selline on?! Kuigi kui nüüd saladuskatte all öelda, siis pean tunnistama, et mulle pole veel väga kohalegi jõudnud, et juba on juuni . Ma oma arvepidamisega kuskil aprilli lõpus alles... Kevad alles tuli ju? Või ei tulnud või? Talv vist enam ei ole, aga külm on küll. Temperatuur täitsa sügise jagu; otsi või jälle kindad välja. Nääh, vanadus ei kõlba kuskile - maailm tiirleb nii kiiresti, et enam ei jõua kalendrilehtigi keerata. Ma siin mõlgutan paari postituse üle, mis siiamaani kirjutamist ootavad. Järjekorras on näiteks peatükk "Inimesed" - see oli mul tegelikult ideena olemas juba millalgi detsembris. Arvasin, et oleks hea püüda kuidagiviisi anda nägu ja tegu neile tegelastele, kellega ma siin päev-päevast koos töötan. No et oleks vähe elavam see mu reisikiri. Või et "pärast ei mäleta ju enam pooli asjugi, mis s
Lisateave

Loomadest, lootusrikkalt

Austraalias avati nahkhiirte kliinik - nad päästavad 4-nädalasi nahkhiirepoegi, mässivad nad lapikeste sisse kuivama ja siis kunagi, kui need pudulojused (nagu Marko R. telekas ütles) kuivaks saavad, lastakse nad lendama. :) Aga ühtesid teisi elukaid ei lasta enam ei lendama ega ka tuppa. Mitte et nad lennata tahaksid või mõistaksid, aga neid on lihtsalt liiga palju ja liiga valedes kohtades --- sellistes, kus mina pesitsen. Jajah, hiired. Nemad on nüüd kindlalt (või vähem kindlalt) ära blokitud, st toast eemal hoitud. Ah, et kuidas? Lisaks teisele pakile mürgile, mille täna ostsin ja kasutusse panin, ning siiani "süütule" lõksule lisandus hiirevastasesse võitlusesse uus abivahend - pizzakarp! Natuke teipi ka, et voilà! :)
Lisateave