Mehed mu Hollandi elus
Juuksur.
Massöör
Raamatupidaja
Ja lauanaaber
Üle laua istub mul üks hambaid lõksutav vanamees, kes vahel teeb nalja, ja vahel vihastab oma telefoni peale nii, et ma pean seda jälle parandama. Ta on pikk, kõhn, päikesestpõlend vanamees, kes teatas esmaspäeval, et ta on niiiiiiiiiiiiii väsinud. Millest? Oma 2-aastase lapselapse järel valvamisest. Aga kassikenneli pidamine on täitsa okei. (Seda öeldes olen sõnaga natu jännis - koerakasvandus on kennel, aga kas kassikasvandus ka?) Tal on soonilised käed ja kortsus kael. Samuti on tal on sõbralikud silmad ja üsna talumatu, kergestiplahvatav iseloom - ta kahtlustab, et kuna keegi teine ei tee tööd (ja ülemused ei korralda asju nii, nagu peaks), siis võib ka tema tööajal pokkerisaidil istuda. Mnjah, vist võib kah, ta juba nii vana, et võib ka tund aega varem töölt ära minna. Pensionieelik. Mhmh. Kes põrutab 2 minutit enne kella nelja minema oma chopperi seljas, jalas punased All Stars tennised ja kuulates the Doorsi. Selline vana. Ma ei saa mainimata jätta, et muusika on talle kohutavalt tähtis - eriti 70ndate rock, aga täna ennelõunat ümises ta hoopis iseäralikku laulu; selle eestikeelsed sõnad algavad fraasiga "poest puudub piim" - originaal. See oli midagi uut, sest püsirepertuaaris on miski "I don't like bananas". Iga päev.
Ja ongi kõik. Keegi muu pole kuigivõrd märkimisväärne, lihtsalt tullakse-minnakse-lõõbitakse. Üsna tavaline suhtlusmall. Aaa... et neist ülalloetletutest võiks siiski pikemalt peatuda? Võiks, nad on meenutamist väärt.
Meie raamatupidaja on kohutavalt korralik. Seega hea! Ma arvan ka, et ta on kohusetundlik. See kumab igast ta liigutusest, kenasti ja vaoshoitult, seega on temaga lausa lust asju ajada. Samas on ta üks vähestest Tallinna töökaaslastest, kellega kontakt ei ole nende 2 aastaga kadunud, ja jutt klapib ka üle telefoni. Nõnda siis saab vahel harva kogunisti terve tunnijagu juttu aetud - maa ja ilma asju arutatud ning muljetatud sellest, millised multikad omal ajal olid ja kui hukas on praegune noorsugu. Või midagi sinnakanti. :P Lahe on igal juhul. Ja ennekõike on lahe, et selliseid inimesi olemas on, kes viitsivad su jaoks aega võtta!
Mu massöör... tema kohta samad sõnad. Ta on see, kes võtab teise jaoks aega, teadlikult. No ja, nii head massööri lihtsalt ei ole olemas! Seega olen supertänulik, et ta olemas on, ja mind ja mu valutavat selga aegajalt ikka mudinud on. Ma ei oskagi väga sõnadesse panna, mida ta teeb või ei tee, massaažiga vist kipub sedaviisi olema, et kas tunnetus on paigas või mitte, ja kas kontakt tekib või mitte. Lõppeks on küsimus ju selles, et kas usaldad end teise inimese kätesse. Tema on selline, kes... hirmus hoolikalt võtab läbi iga mu püstioleva närvi ja kronksusoleva lihase, vahel üsna valulikult, aga hädavajalikult, ja iga kord sikutab-surub-silib ta kõik mu turris emotsioonikarvad jälle päripäeva, olemine saab selgeks ning kontakt endaga on tagasi. Nagu palvetamas oleks käinud. See massaaž on tõeliselt puhastav kogemus.
Aga see mu juuksur... on selline.. lahedalt energiline tegelane, päris kõhna ja pisike, aga väga asjalik - 27-aastane, ja linna ühe trendikaima salongi omanik. Väga hip ja punk tüüp, kes käib Madalmaade suurimal vabaõhufestivalil Lowlands koos oma isaga. Ma arvan, et see isa on tal itaallane - pisike, priske kõhuga ja üüratuma heatujuline. Vähemalt osaliselt kirjeldas Peter Paul (mitte Rubens, vaid ikka see mu juuksur) teda just sedaviisi. Et käib mööda festarit ringi, kaob kõik see õnnis aeg ära, skoorib meeletul hulgal kontserte ja joob kakaod!!! Aga Peter Paul ise... on hea sellepärast, et ta kuulab, saab aru ja soovitab, ning takkapihta teatab, et tema tuleb tööle iga jumala päev õnnelikult ja hea meelega. Ja seda on näha - seda kombinatsiooni pühendumusest ja kaifist, on näha, et inimene teeb seda, mida ta päriselt teha tahab. Seda, et ta lõikab superhästi, on vist tarbetu lisada.
PS. Mu mentor on ka mees, aga see oleks liiga tööga seotud jutt, seega jääb kirjutamata.
Massöör
Raamatupidaja
Ja lauanaaber
Üle laua istub mul üks hambaid lõksutav vanamees, kes vahel teeb nalja, ja vahel vihastab oma telefoni peale nii, et ma pean seda jälle parandama. Ta on pikk, kõhn, päikesestpõlend vanamees, kes teatas esmaspäeval, et ta on niiiiiiiiiiiiii väsinud. Millest? Oma 2-aastase lapselapse järel valvamisest. Aga kassikenneli pidamine on täitsa okei. (Seda öeldes olen sõnaga natu jännis - koerakasvandus on kennel, aga kas kassikasvandus ka?) Tal on soonilised käed ja kortsus kael. Samuti on tal on sõbralikud silmad ja üsna talumatu, kergestiplahvatav iseloom - ta kahtlustab, et kuna keegi teine ei tee tööd (ja ülemused ei korralda asju nii, nagu peaks), siis võib ka tema tööajal pokkerisaidil istuda. Mnjah, vist võib kah, ta juba nii vana, et võib ka tund aega varem töölt ära minna. Pensionieelik. Mhmh. Kes põrutab 2 minutit enne kella nelja minema oma chopperi seljas, jalas punased All Stars tennised ja kuulates the Doorsi. Selline vana. Ma ei saa mainimata jätta, et muusika on talle kohutavalt tähtis - eriti 70ndate rock, aga täna ennelõunat ümises ta hoopis iseäralikku laulu; selle eestikeelsed sõnad algavad fraasiga "poest puudub piim" - originaal. See oli midagi uut, sest püsirepertuaaris on miski "I don't like bananas". Iga päev.
Ja ongi kõik. Keegi muu pole kuigivõrd märkimisväärne, lihtsalt tullakse-minnakse-lõõbitakse. Üsna tavaline suhtlusmall. Aaa... et neist ülalloetletutest võiks siiski pikemalt peatuda? Võiks, nad on meenutamist väärt.
Meie raamatupidaja on kohutavalt korralik. Seega hea! Ma arvan ka, et ta on kohusetundlik. See kumab igast ta liigutusest, kenasti ja vaoshoitult, seega on temaga lausa lust asju ajada. Samas on ta üks vähestest Tallinna töökaaslastest, kellega kontakt ei ole nende 2 aastaga kadunud, ja jutt klapib ka üle telefoni. Nõnda siis saab vahel harva kogunisti terve tunnijagu juttu aetud - maa ja ilma asju arutatud ning muljetatud sellest, millised multikad omal ajal olid ja kui hukas on praegune noorsugu. Või midagi sinnakanti. :P Lahe on igal juhul. Ja ennekõike on lahe, et selliseid inimesi olemas on, kes viitsivad su jaoks aega võtta!
Mu massöör... tema kohta samad sõnad. Ta on see, kes võtab teise jaoks aega, teadlikult. No ja, nii head massööri lihtsalt ei ole olemas! Seega olen supertänulik, et ta olemas on, ja mind ja mu valutavat selga aegajalt ikka mudinud on. Ma ei oskagi väga sõnadesse panna, mida ta teeb või ei tee, massaažiga vist kipub sedaviisi olema, et kas tunnetus on paigas või mitte, ja kas kontakt tekib või mitte. Lõppeks on küsimus ju selles, et kas usaldad end teise inimese kätesse. Tema on selline, kes... hirmus hoolikalt võtab läbi iga mu püstioleva närvi ja kronksusoleva lihase, vahel üsna valulikult, aga hädavajalikult, ja iga kord sikutab-surub-silib ta kõik mu turris emotsioonikarvad jälle päripäeva, olemine saab selgeks ning kontakt endaga on tagasi. Nagu palvetamas oleks käinud. See massaaž on tõeliselt puhastav kogemus.
Aga see mu juuksur... on selline.. lahedalt energiline tegelane, päris kõhna ja pisike, aga väga asjalik - 27-aastane, ja linna ühe trendikaima salongi omanik. Väga hip ja punk tüüp, kes käib Madalmaade suurimal vabaõhufestivalil Lowlands koos oma isaga. Ma arvan, et see isa on tal itaallane - pisike, priske kõhuga ja üüratuma heatujuline. Vähemalt osaliselt kirjeldas Peter Paul (mitte Rubens, vaid ikka see mu juuksur) teda just sedaviisi. Et käib mööda festarit ringi, kaob kõik see õnnis aeg ära, skoorib meeletul hulgal kontserte ja joob kakaod!!! Aga Peter Paul ise... on hea sellepärast, et ta kuulab, saab aru ja soovitab, ning takkapihta teatab, et tema tuleb tööle iga jumala päev õnnelikult ja hea meelega. Ja seda on näha - seda kombinatsiooni pühendumusest ja kaifist, on näha, et inimene teeb seda, mida ta päriselt teha tahab. Seda, et ta lõikab superhästi, on vist tarbetu lisada.
PS. Mu mentor on ka mees, aga see oleks liiga tööga seotud jutt, seega jääb kirjutamata.
Kommentaarid
sel massööril tahaks oma närve lasta ka lahti voolida..