London
... on väsitav. Jah, see on aus ülestunnistus. Ja kuigi mu kange tahtmine/lootus terveks aastaks Londonisse saada läks vett vedama, st aasta tõmmati kokku vaid kuuajaseks peatuseks, mis tähendab, et kõik need loodetud põnevad asjad tuleb teha 12 korda kiiremini/tihedamini, pean ma ütlema, et… väsimus (ja kaine mõistus) sai seiklusvaimust võitu. Olen mõistlik ja käin tööl, mitte ei tuurita metropolis ringi.
Seega möödus esimene nädal aega suuresti magamise tähe all; aga seda kuni reedeni. Ning kui nädala esimese nelja päevaga jõudis tekkida rutiin - kella 8.15ks tööle, umbes 5 paiku hotelli, pessu-poodi-sööma, ja siis umbes 10 paiku magama, siis nädala lõpp oli vähe teistsugune: Estonian maffia + shopping + jalad-valusaks-jalutuskäik.
Ehk et. Poole nädala pealt selgus, et mõned Tallinna kontori tegelased on meie teises Londoni kontoris koosolekutel. Trehvamise leppisime kokku reedeks. Peale tööd kappasin hotelli, 10 minutiga vahetasin riided, ning seejärel tormasin tagasi bussi/metroojaama - suund sai võetud kesk-Londonile. Läksime siinse Eesti kolleegiga linna teiste eestlastega (kes Talna kontorist siin olid) kokku saama. Rongi vahetus Finchley Roadil -> Green Park -> Piccadilly - miski uimane resto. Palju juttu, väheke aeglane õhtusöök... ja tunniajane reis tagasi hotelli.
Laupäeval plaanisime oma Saksa kolleegiga uuesti Londonisse minna, miskipärast jõudsime taas Green Parkini... jalutasime mööda Picadillyt, keerasime kuskile vasakule... ja jõudsime ootamatult Regent Streetini = üks peamistest shoppingutänavatest. Mnjah... Poode oli vääääga palju, ja kui kõrvaltänavasse (Oxford Street, veel massiivsem poeparaad) keerasime, ilmnes, et neid ketipoode on justkui iga nurga taga. No Starbucks oli iga suurema ristmiku järel, ja sama lugu pea kõigi ülejäänud tuntud poodidega. Järgmine piirkond, kuhu jõudsime, oli Covent Garden, kus väsinuna metroosse vankusime.. ja tagasi "koju" suundusime. Vist 2 metroovahetust, aga kõik see 56 minutit rongis seisime püsti, sest see oli lihtsalt nii puupüsti täis. No ja ei ole, nagu Rotterdamis, et on 2 liini ja igas rongis 3 vagunit (max 3 vagunit). Siinsed on ikka hulga pikemad, mahukamad, aga ka täistuubitumad. Jäkk.... mulle hakkab tunduma, et ehk ei olegi Tallinnasse minek päriselt nagu pagendamine. On ta ju peris kena linnake.
Pühapäevast saadik on metroodega jamad – teeparandustööd, mis tähendab, et vaid mõned üksikud liinid sõidavad, ja umber istuda tuleb suht suvalistes kohtades. Keerulik. Aga võimalik. Seekordne “matk” võttis üle tunni aja. Siht oli Liverpool Street ja tänavaturg, aga seda me ei leidnud. Selle asemel oli mingi muu täika. Käis kah, sai vähemalt raha raiskamata tulema. Siis kablutasime edasi-ja-tagasi.. teele ette jäänud tänavanimed: Camomile Street (Kummeli), Bloomsbury Street, Bishopsgate (Piiskopivärav), London Wall (Linnamüür), vahelduseks London Museum, ja Postmans (Musem) Garden, tänavanimi Angel (Ingel), siis üle tänava Cheapside (Odavapoolne), St. Paul’s katedraalini… Olgu öeldud, et linn oli täis kollaste vestidega jalgrattureid. Linnapea korraldas superosavõtuga rahvaürituse - tundus, et igaüks, kellel on jalgratas ja kiiver, ning kes kas juba käib või veel suudab ratta selga ronida, võis selles osa võtta. Nii lahe!!! Katedraali juurest suundusime üle Millenniumi silla, kõmpisime rullis jalgadega mööda jõekallast – st mööda Queens Walki (Kuninganna Jalutuskäiku) kohani, kus allakirjutanu nõudis süüa. Niisiis sõime pizzerias kitsejuustusalatit. Käis küll. Ja kõmpisime edasi – ikka mööda kaldapealset edasi kuni London Eye vaaterattani, üle Westminsteri silla, siis mööda Thamesi lõunakallast tagasi… ja viimaks ometi metroopeatus, kus ka J. arvas, et hea küll, me võime ju tagasi “koju” minna. Läksimegi.
Ahjah, kuna mu senine tuba oli esimesel korrusel, st pime, külm ja ilma peeglita toas, mille aken avanes vastu tellismüüri, siis viisin hommikul enne väljaminekut eile õhtul pakitud kohvrid (fkngrasked!) retseptsiooni ja nõutasin uut tuba. Nüüd istun 7. korrusel soojas, ja avara vaatega ruumis ja klõbistan siia kirjutada, sest pilte pole selle nädala jooksul üldse teinud. Pole vaimu peal. Täna aint tegin tänavasiltidest jms tekstidest telefoniga pilte tegema. Jaa-maaa!!! Ta teeb aint hall-must-valgeid pilte, värve ja teravust pole ollagi. Aga mul on nüüd lisateema, mida pildistada. :)
Kõik. Magama. Homme jälle tööpäev, ja saksa täpsusega kolleeg koputab kell 8 mu uksele, et minema hakata.
Seega möödus esimene nädal aega suuresti magamise tähe all; aga seda kuni reedeni. Ning kui nädala esimese nelja päevaga jõudis tekkida rutiin - kella 8.15ks tööle, umbes 5 paiku hotelli, pessu-poodi-sööma, ja siis umbes 10 paiku magama, siis nädala lõpp oli vähe teistsugune: Estonian maffia + shopping + jalad-valusaks-jalutuskäik.
Ehk et. Poole nädala pealt selgus, et mõned Tallinna kontori tegelased on meie teises Londoni kontoris koosolekutel. Trehvamise leppisime kokku reedeks. Peale tööd kappasin hotelli, 10 minutiga vahetasin riided, ning seejärel tormasin tagasi bussi/metroojaama - suund sai võetud kesk-Londonile. Läksime siinse Eesti kolleegiga linna teiste eestlastega (kes Talna kontorist siin olid) kokku saama. Rongi vahetus Finchley Roadil -> Green Park -> Piccadilly - miski uimane resto. Palju juttu, väheke aeglane õhtusöök... ja tunniajane reis tagasi hotelli.
Laupäeval plaanisime oma Saksa kolleegiga uuesti Londonisse minna, miskipärast jõudsime taas Green Parkini... jalutasime mööda Picadillyt, keerasime kuskile vasakule... ja jõudsime ootamatult Regent Streetini = üks peamistest shoppingutänavatest. Mnjah... Poode oli vääääga palju, ja kui kõrvaltänavasse (Oxford Street, veel massiivsem poeparaad) keerasime, ilmnes, et neid ketipoode on justkui iga nurga taga. No Starbucks oli iga suurema ristmiku järel, ja sama lugu pea kõigi ülejäänud tuntud poodidega. Järgmine piirkond, kuhu jõudsime, oli Covent Garden, kus väsinuna metroosse vankusime.. ja tagasi "koju" suundusime. Vist 2 metroovahetust, aga kõik see 56 minutit rongis seisime püsti, sest see oli lihtsalt nii puupüsti täis. No ja ei ole, nagu Rotterdamis, et on 2 liini ja igas rongis 3 vagunit (max 3 vagunit). Siinsed on ikka hulga pikemad, mahukamad, aga ka täistuubitumad. Jäkk.... mulle hakkab tunduma, et ehk ei olegi Tallinnasse minek päriselt nagu pagendamine. On ta ju peris kena linnake.
Pühapäevast saadik on metroodega jamad – teeparandustööd, mis tähendab, et vaid mõned üksikud liinid sõidavad, ja umber istuda tuleb suht suvalistes kohtades. Keerulik. Aga võimalik. Seekordne “matk” võttis üle tunni aja. Siht oli Liverpool Street ja tänavaturg, aga seda me ei leidnud. Selle asemel oli mingi muu täika. Käis kah, sai vähemalt raha raiskamata tulema. Siis kablutasime edasi-ja-tagasi.. teele ette jäänud tänavanimed: Camomile Street (Kummeli), Bloomsbury Street, Bishopsgate (Piiskopivärav), London Wall (Linnamüür), vahelduseks London Museum, ja Postmans (Musem) Garden, tänavanimi Angel (Ingel), siis üle tänava Cheapside (Odavapoolne), St. Paul’s katedraalini… Olgu öeldud, et linn oli täis kollaste vestidega jalgrattureid. Linnapea korraldas superosavõtuga rahvaürituse - tundus, et igaüks, kellel on jalgratas ja kiiver, ning kes kas juba käib või veel suudab ratta selga ronida, võis selles osa võtta. Nii lahe!!! Katedraali juurest suundusime üle Millenniumi silla, kõmpisime rullis jalgadega mööda jõekallast – st mööda Queens Walki (Kuninganna Jalutuskäiku) kohani, kus allakirjutanu nõudis süüa. Niisiis sõime pizzerias kitsejuustusalatit. Käis küll. Ja kõmpisime edasi – ikka mööda kaldapealset edasi kuni London Eye vaaterattani, üle Westminsteri silla, siis mööda Thamesi lõunakallast tagasi… ja viimaks ometi metroopeatus, kus ka J. arvas, et hea küll, me võime ju tagasi “koju” minna. Läksimegi.
Ahjah, kuna mu senine tuba oli esimesel korrusel, st pime, külm ja ilma peeglita toas, mille aken avanes vastu tellismüüri, siis viisin hommikul enne väljaminekut eile õhtul pakitud kohvrid (fkngrasked!) retseptsiooni ja nõutasin uut tuba. Nüüd istun 7. korrusel soojas, ja avara vaatega ruumis ja klõbistan siia kirjutada, sest pilte pole selle nädala jooksul üldse teinud. Pole vaimu peal. Täna aint tegin tänavasiltidest jms tekstidest telefoniga pilte tegema. Jaa-maaa!!! Ta teeb aint hall-must-valgeid pilte, värve ja teravust pole ollagi. Aga mul on nüüd lisateema, mida pildistada. :)
Kõik. Magama. Homme jälle tööpäev, ja saksa täpsusega kolleeg koputab kell 8 mu uksele, et minema hakata.
Kommentaarid
Noh, kuukesest on juba üksjagu möödas, ehk õnnestub siin meie juures veidi aega maha võtta ja elu nautida:)ja siis hoopis normaalsemasse rutiini sisse elada.
trm
trm
ja parool on myllin.
psing!