Kõik, kõik.., vol 3
Nagu öeldud, siis esimene sõidutund läks päris kenasti, st platsil ringide ja kaheksate tegemine tuli välja, suuna näitamine ja ja rooli keeramine oli kah ok ning ka käigu vahetamine õnnestus täitsa hästi. Ja eriti tiivustav oli see (ma pean ikka teist korda ka üle ütlema), et õpetaja ütles tunni lõpetuseks, et minuga saab juba varsti tänavale, ei pea pikalt platsil tiirutama. :) Ma ei suretanud autot isegi kordagi välja, ja platsilt välja mööda pikka sirget sõites sai koguni kolmanda käigu sisse. Jeii!
Eile oli teine sõidutund... Naaaaatukene erinev esimesest. Ehk et - harjutasime tänaval algul parem- ja seejärel vasakpöörete tegemist. Vahel sattusin vastassuunavööndisse, aeg-ajalt tuli äärekivi liiga lähedale (jajah, kuidagi täitsa ise :P tuli), üks kord ununes suunatuli ära, siis sõitsid minu ehmatuseks rollerid tagarattal mööda, ja mina õppisin siduriga juristama. Aga see kõik oli nohu, sest - pööratud sai, peeglisse vaatasin, ja selle tulemusena oli ootamatult uhke mööda inimtühje tänavaid roolida! Polnud midagi hullu - vähemalt 2 vasakpööret tuli välja, ja kuigi roomamine (!!!) on ikka veel arusaamatu, liikusime niisamagi väga aeglaselt. Aga see, miks ma kaks korda üritasin gaasiga käiku vahetada, on küll müstika!
Ometigi - käigud on enamvähem käe sees, ja auto seisab (ähm, ikka liigub) suurema osa ajast sirgelt juba tee peal, liikumahakkamine on sujuv, ja polnud see nii raske midagi. Aga vat pidurdamine?!? See, et sujuvalt kohalt ära saad, ei tähenda veel, et sellega lugu lõppend on, sest eile ma liikusin umbes nii, et sidur - pidur - sidur - pidur - ei midagi - no anna natuke gaasi. - ja teeme järgimise posti juures jälle. Ahjah, ja see va veomoment, sellega saab veel kaigast vedada. Sest... auto peabki värisema. Uuh, jube! Seda enam, et mul õnnestus auto oma 4 korda välja suretada. Sidur - pidur - sidur - hoia sidurit - pidur, lase pidur lahti - hoia sidurit - pidur.. no sõida ka nüüd natuke. Ehk et me lasime läbi vasakult poolt tuleva illusoorse veoauto, pidurdasime ülekäigurajal nähtamatu jalakäija ees, tahtsime paremalt teise posti juurest kellegi peale võtta (kes pidi oma paar meetrit vist autoukseni kõndima), ja kõik see õnnis aeg istus tagaistmel fantaseeritud lapsuke, kelle pea käis ilge jõnksuga ette-taha. Ei ole naljaasi!
Eile oli teine sõidutund... Naaaaatukene erinev esimesest. Ehk et - harjutasime tänaval algul parem- ja seejärel vasakpöörete tegemist. Vahel sattusin vastassuunavööndisse, aeg-ajalt tuli äärekivi liiga lähedale (jajah, kuidagi täitsa ise :P tuli), üks kord ununes suunatuli ära, siis sõitsid minu ehmatuseks rollerid tagarattal mööda, ja mina õppisin siduriga juristama. Aga see kõik oli nohu, sest - pööratud sai, peeglisse vaatasin, ja selle tulemusena oli ootamatult uhke mööda inimtühje tänavaid roolida! Polnud midagi hullu - vähemalt 2 vasakpööret tuli välja, ja kuigi roomamine (!!!) on ikka veel arusaamatu, liikusime niisamagi väga aeglaselt. Aga see, miks ma kaks korda üritasin gaasiga käiku vahetada, on küll müstika!
Ometigi - käigud on enamvähem käe sees, ja auto seisab (ähm, ikka liigub) suurema osa ajast sirgelt juba tee peal, liikumahakkamine on sujuv, ja polnud see nii raske midagi. Aga vat pidurdamine?!? See, et sujuvalt kohalt ära saad, ei tähenda veel, et sellega lugu lõppend on, sest eile ma liikusin umbes nii, et sidur - pidur - sidur - pidur - ei midagi - no anna natuke gaasi. - ja teeme järgimise posti juures jälle. Ahjah, ja see va veomoment, sellega saab veel kaigast vedada. Sest... auto peabki värisema. Uuh, jube! Seda enam, et mul õnnestus auto oma 4 korda välja suretada. Sidur - pidur - sidur - hoia sidurit - pidur, lase pidur lahti - hoia sidurit - pidur.. no sõida ka nüüd natuke. Ehk et me lasime läbi vasakult poolt tuleva illusoorse veoauto, pidurdasime ülekäigurajal nähtamatu jalakäija ees, tahtsime paremalt teise posti juurest kellegi peale võtta (kes pidi oma paar meetrit vist autoukseni kõndima), ja kõik see õnnis aeg istus tagaistmel fantaseeritud lapsuke, kelle pea käis ilge jõnksuga ette-taha. Ei ole naljaasi!
Kommentaarid
a tead, mina ükskord kalli vennaraasuga harjutamise ajal nägin külavaheteel politseiautot ja panin ehmatusest joonelt võssa :D
ja teine kord vastu posti. õnneks väikese kiirusega ja kuna post oli kruusa sees, siis ta vajus pikali ja auto jäi terveks.
Mulle siiamaani ei meeldi mae peale seisma jaada, ja igal voimalusel valdin seda ( nomme maest tipptunnil ylesse ei soida nt). Just selle valja suremise- minu selja taga oleva auto otsa vajumise parast.
Aga voibolla jargmise 10 aasta parast laheb lihtsamaks.
Olla harjumuse asi :)
Tubli oled igas tahes!!!
teine asi, mis mul ilmselt surmatunnini meeles on, on tema käe all tagurdamise õppimine kahe auto vahele. ikka kruusateel. torkas 2 vitsa maasse, üks tähistas esimest, teine tagumist autot. ise seisis tee peal ja kommenteeris mu katsetusi rahulikult: "tagumine auto lömmis... esimene ka..." jne :)
aga need teine ja kolmas kommentaar tunduvad kuidagi ülihästi kokku sobivat ;)
Mu vennaraasuke muide õpetas mind ka kohapealt mäkke liikuma hakkama. Aga kuna see juhtus oma kümmekond (või rohkemgi?!) aastat tagasi, siis pole sellest mu praeguse autoõpetaja närvide säästmise osas põrmugi kasu. Kahju! Ahjah, mul jäi see vitstega parkimine toona vahele.. mul lasti otse traktori kõrvale tagurdada. Edukalt kusjuures. :)
PS. Jä-re-le jah. :)