Kummitab, üksi kodus.

Barcelonas kinnikleebitud kontsaplekk tuli Eestimaa lumes lahti ja kadus ära. Kolks. Ja ometigi sai vaid paar tundi varem super-liim ostetud; see seisab nüüd kasutuna käekotis. Igaks juhuks. Niisiis raamatupoes käisin ebasümmeetriliselt - kilks-müts-kilks-müts.. Väga häiriv, ei lase ei keskenduda ega märkmikku valida. Ühe raamatu siiski ostsin - Justin Petrone "Minu Eesti". Nüüd harjutan lugemist. Voodis. Sooja teki all. Hea on.

Ainult et mu seina sees naksub. Ja ma ei saa aru isegi täpselt kus, või millises seinas või mis asi see on. Why me?! Torud õnneks katki pole, ja hiir see ka pole. See viimane nimelt kõlaks teistmoodi - ma Hollandis sain hoolega kuulata, kuidas see on, kui hiir pea kohal endale tunnelit kaevab. Või midagi veel suuremat. Ahjah, ja laialipuistatud hiiremürk on ka alles. Uut plastmassist hiirelõksu (mis näeb välja koledam kui giljotiin) pole veel julgenud üles panna... hoolimata sellest, et on kirjutatud, et see on ühekordne. Ühekordne?! Et ma siis polegi ainus, kellel oleks vaja nt koduabi24 kohale helistada, kui see lõks oma krokodillihambad kellegi kohal juhtumisi kokku lööb.

Puhata tahaks. Mehhikos või Sri Lankal või kuskil. Suvi on liiga kaugel, ma ei jaksa oodata maikuud, et saaks Roomas randa minna, või juulit, et Barcelonasse shoppama tuisata. Tahan logeleda. ...nii et käekott alles oleks ja saba märjaks ei saaks. Iseäranis siis, kui külalised on. /T.Jansson/

Kui nädalavahetus läbi saab, ongi juba uue numbriga aasta. Uhiuus aasta.