ECM Records / festival Täiuslik Vaikus

Käisin kontserdil.. ei, kinos! Ei, sedagi mitte. Olen segaduses ja õnnelik, läbiraputatud ja jälle kokku pandud. Käisin muuseumis filmi vaatamas. Muusikafilmi Sounds and Silence - produtsent Manfred Eicheri teekonnast. Mitte elust! See pole eluloofilm - stampne kindla vormi järgi valatud entsüklopeediaartikkel, vaid elav-voogav retk, imetabane teekond, seljakotireis (kui nii sobib öelda), mille jooksul õnnestus kohata - küll ekraani vahendusel, kuid isiklikult puudutavana ja lähedalt (nagu seljakotirännakul ikka) - väga palju huvitavaid inimesi, võrratuid muusikuid. Ma ei tea neid (veel), ja nimesid ei kirjutanud rumala peaga üles, aga... See film oli ülendav, kõige paremas ja mittepaatoslikus mõttes. Hea nii muusikaliselt kui visuaalselt... ja inimlik peale selle.

Ja kuigi rännuteeks, seljakotiks ja lugu kooshoidvaks liimiks oli sel rajal M. Eicheri isiksus ja loomus, oli ta siiski pigem dirigendiks, teejuhiks ja kasvõi dj-ks, sest see... see ei olnud film, see oli multikontsert.

 Mõned leiud...

Eleni Karaindrou - To Vals Tou Gamou
Anouar Brahem - Astrahan Cafe
Anouar Brahem Trio (väga müstiline mu meelest)
Gianluigi Trovesi & Gianni Coscia - Radici - Her Cab (enneolematult hea huumorimeelega... nagu Paganini)
Jan Garbarek, Anouar Brahem, Manu Katche
Marilyn Mazur ja Jan Garbarek
Ja Arvo Pärt. Tervet filmi raamimas, sõõrina ümbritsemas, alustades ja lõpetades, uude algusesse juhatades.

Ilus oli.

Festivalist Täiuslik Vaikus
Postimees
Sirp
filharmoonia

Kommentaarid

elfriide tramm ütles …
:)

ilus

ja üks siin on terve päev läbi klaverit mänginud :). vahele veidi kitarri ka
13. veebruar 2011, kell 18:01
Kairi Kaarlaid ütles …
Nojah, nüüd peab laskma vähemalt nädala sõrmeotsavillidel paraneda. Ei tea kaua aega võtab, et sõrmeotstele tallanahk kasvaks ja saaks kitarri korraga kauem mängida.
14. veebruar 2011, kell 10:40
MUHEDIK ütles …
Ma tean, mida tunned. Ülendatud!



maker:)
14. veebruar 2011, kell 11:25
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Aitäh!

Kujutis
Minu isa on kapten suure laeva peal, kõrgelt sillalt ta kõigil käske jagab seal: "kuule tüürimees, hoia paremale sa, muidu karile võime otsa sattuda!" Mul on väike mängulaev, lombivees ujub ta, aga kui kord suureks saan, siis ka minust kapten saab! ( allikas ) Ja paremat isa, kui mul, ei ole mitte kellelgi teisel! Ja vähe sellest, et ta on alati olemas (olnud), ja kõikide mu sõbrannade vaieldamatu lemmik, on ta ka igasugu kasulikke ja vähemkasulikke asju õpetanud, ja tõsiseid ja vähemtõsiseid asju teinud. Alustades mu kolmerattalisest jalgrattast ja ujumaõpetamisest ja lõpetades esimese tsirkuseskäiguga, mis jääb umbes samapaljude aastate taha. Nostalgia mõttes üks link ka. Nohjah, kaasaegsemaid asju ei saa ju rääkida. :)
Lisateave

"Kell on juba kolmveerand kakssada"

Brrrrrr! Külm on! Kui eile oli sinna 20 kraadi kanti (ilmselt rohkemgi), siis täna on pisut üle 10... No mis soe see 12 kraadi ikka on? Või noh - mis suvi see selline on?! Kuigi kui nüüd saladuskatte all öelda, siis pean tunnistama, et mulle pole veel väga kohalegi jõudnud, et juba on juuni . Ma oma arvepidamisega kuskil aprilli lõpus alles... Kevad alles tuli ju? Või ei tulnud või? Talv vist enam ei ole, aga külm on küll. Temperatuur täitsa sügise jagu; otsi või jälle kindad välja. Nääh, vanadus ei kõlba kuskile - maailm tiirleb nii kiiresti, et enam ei jõua kalendrilehtigi keerata. Ma siin mõlgutan paari postituse üle, mis siiamaani kirjutamist ootavad. Järjekorras on näiteks peatükk "Inimesed" - see oli mul tegelikult ideena olemas juba millalgi detsembris. Arvasin, et oleks hea püüda kuidagiviisi anda nägu ja tegu neile tegelastele, kellega ma siin päev-päevast koos töötan. No et oleks vähe elavam see mu reisikiri. Või et "pärast ei mäleta ju enam pooli asjugi, mis s
Lisateave

Loomadest, lootusrikkalt

Austraalias avati nahkhiirte kliinik - nad päästavad 4-nädalasi nahkhiirepoegi, mässivad nad lapikeste sisse kuivama ja siis kunagi, kui need pudulojused (nagu Marko R. telekas ütles) kuivaks saavad, lastakse nad lendama. :) Aga ühtesid teisi elukaid ei lasta enam ei lendama ega ka tuppa. Mitte et nad lennata tahaksid või mõistaksid, aga neid on lihtsalt liiga palju ja liiga valedes kohtades --- sellistes, kus mina pesitsen. Jajah, hiired. Nemad on nüüd kindlalt (või vähem kindlalt) ära blokitud, st toast eemal hoitud. Ah, et kuidas? Lisaks teisele pakile mürgile, mille täna ostsin ja kasutusse panin, ning siiani "süütule" lõksule lisandus hiirevastasesse võitlusesse uus abivahend - pizzakarp! Natuke teipi ka, et voilà! :)
Lisateave