Külm-külm

Ja temperatuur muudkui langeb ja langeb.. kukub nigu kivi. Tühjusesse. Ja vastu ei tule midagi. Põhja nohh! See meenutab kangesti seda olustikku, mis valitses raamatus „Pimeduse pahem käsi“ (Ursula Lee-Guin). Ma ei mäleta sellest talveplaneedist suurt muud, kui muljetavaldavalt loodud õhkkonda - lõputut külma hingust  Kummalisi inimesi. Intriige... Ja jäävälju.

Eile teipisin aknaid, täna aga kolimiskasti – meie kontor on viimaks renoveeritud ja me saame oma vanasse tuppa tagasi. Ahjah, nädal tagasi valmis saanud köök on igati vinge – 1 sein on magnet(?)värviga kaetud... millele saab ka kriitidega joonistada! Võrreldes esmaspäeva hommikuga, kui sein oli tühi, on areng olnud tohutu – kuldkalad, lammas, koer, kellest sai draakon, menüü, veebruari sünnipäevalapsed, lilla elevants, mängurong ja kogunisti abstraktne kunst. :)

PS. Kummaline nädal on olnud - Antwerpenist tagasi, 2 konverentskõnet peakontoriga, ülemuse huvi, jaburad tööd, kella poole 8ni kontoris tööd vihutud, komandeeringu kinnitamine (veebruar, London), veidrad unenäod. Ja päev on pikem - 16.37 oli taevas veel hall, mitte must!