Ahjah, meil on nüüd aed!

Niisiis, tagasivaateliselt.

Kolisime umbes kaks kuud tagasi, st aprilli alguses "Köögiviljaaia tänavale". Pisike korter, aga oma aed ja lisaks ka tilluke hoov.

Esimene kuu kulus lahti pakkides, mööbeldades ja plaane tehes. Meil on nüüd kaks Alexit (pikk ja lai), Billy ja muid neljajalgseid veel - lapsele laud ja tool näiteks, ja nagid! Need neli nädalat möödusid kui unenägu, aias käisime vaid varbaotsaga ja hädapärast värsket õhku hingamas. Külm oli, kuur võttis veerandi aiast ja kogu see olemine oli õues na nutune - betoon ja muhklikud mättad, muld ja kassijunnid, põõsajurakas. Laps kah nõutu.

Aga esimesel mail saime oma opakast (loe: heas korras ruumikast kütte ja päevavalguslampidega) kuurist lahti. Ja siis hakkas pihta! Aiahullus noh. :) Käisime aiandis samal pärastlõunal, ja järgmisel päeval, ja järgmisel nädalavahetusel ja mitmel-setmel korral veel. Ostsime pagasnikutäie aiaasukaid -roniroos ja visteeria, hortensiad ja elupuud... Tööriistu ja seemneid, mulda! Kokku 12+2+1+6 kotti. Ja kindaid, suvikuid ja niisama nutsakaid; pärast viisime osa tagasi... 5 hortensiat on ikka liig, mis liig; ja siis üleeile turult tomati ja muid kapstaid. Kaevasin ja kastsin, tassisin ja tõstsin, nakatasin lapsegi aiapisikuga. Nüüd ta muudkui nõuab, et lastagu aga kastekannu vett, et ta saaks midagi piserdama minna.

Idüll. Hing hakkab vaikselt rahu saama. Peale seda, kui pool murust on üles kaevatud ja lisaks lilledele said maha ka maasikad, herned, salatid, pak choid, petersell, sidrun-tüümian, maroko münt, õunmünt ja basiilik, on täitsa hea olla. Oeh. Memm metsast, tõega.