Asjalikku juttu kah

Niisiis, Belgia. Ametlikult.

Bürokraatiamasinad jahvatavad siin aeglaselt, ent tõhusalt. Täna oli siis viimaks see päev, kui immigratsiooniametisse ootamatult varasema aja saime (oktoobri lõpu asemel). Kaasas paras ports pabereid (pass, foto, abielutunnistuse ja lapse sünnitunnistuse prantsusekeelne koopia, sissetulekuid näitav paber, korteri laenuleping vms ja vist midagi veel) ja vastamata põhimõtteliselt ühelegi küsimustele (sest midagi ei küsitudki?!) osutusin umbes 20 minutit hiljem andmebaasidesse kantuks ja (sisse?) registreerituks. Ja sain registrinumbri. Olemas! Tehtud! Nüüd jääb üle vaid politseiniku kontrollkäiku oodata - näidata, et ma tõesti elan siin. Ja kolme kuu pärast viia tõend, et mul on tervisekindlustus. Nüüd on mul voli siin tööle minna.

Astusime läbi ka integratsiooniametniku juurest. Oli üks üdini prantslasliku välimusega ---- ja märkimisväärselt artistliku suhtlusmaneeriga tegelane. Noor mees, prillid ninal, lõug kerges tüükas, naljatas ja esines. "Kurtis", et kuna ta eesti keelt ei oska, siis kasutame inglise keelt. Rääkis integratsiooniprogrammist, andis asjalikku infot mitmesuguste kursuste kohta. Kümmekond minutit hiljem oli mul näpus paber kokkulepitud kohtumiseks järgmise ametnikuga, kes otsustab, millisesse keeleõpperühma ma sobiks. Juba nädala pärast.

Kommentaarid

moonike ütles …
Uu, integratsioon. Põnev! Täitsa huvitav, kuidas seda läänes tehakse.
9. oktoober 2014, kell 08:27
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Aitäh!

Kujutis
Minu isa on kapten suure laeva peal, kõrgelt sillalt ta kõigil käske jagab seal: "kuule tüürimees, hoia paremale sa, muidu karile võime otsa sattuda!" Mul on väike mängulaev, lombivees ujub ta, aga kui kord suureks saan, siis ka minust kapten saab! ( allikas ) Ja paremat isa, kui mul, ei ole mitte kellelgi teisel! Ja vähe sellest, et ta on alati olemas (olnud), ja kõikide mu sõbrannade vaieldamatu lemmik, on ta ka igasugu kasulikke ja vähemkasulikke asju õpetanud, ja tõsiseid ja vähemtõsiseid asju teinud. Alustades mu kolmerattalisest jalgrattast ja ujumaõpetamisest ja lõpetades esimese tsirkuseskäiguga, mis jääb umbes samapaljude aastate taha. Nostalgia mõttes üks link ka. Nohjah, kaasaegsemaid asju ei saa ju rääkida. :)
Lisateave

"Kell on juba kolmveerand kakssada"

Brrrrrr! Külm on! Kui eile oli sinna 20 kraadi kanti (ilmselt rohkemgi), siis täna on pisut üle 10... No mis soe see 12 kraadi ikka on? Või noh - mis suvi see selline on?! Kuigi kui nüüd saladuskatte all öelda, siis pean tunnistama, et mulle pole veel väga kohalegi jõudnud, et juba on juuni . Ma oma arvepidamisega kuskil aprilli lõpus alles... Kevad alles tuli ju? Või ei tulnud või? Talv vist enam ei ole, aga külm on küll. Temperatuur täitsa sügise jagu; otsi või jälle kindad välja. Nääh, vanadus ei kõlba kuskile - maailm tiirleb nii kiiresti, et enam ei jõua kalendrilehtigi keerata. Ma siin mõlgutan paari postituse üle, mis siiamaani kirjutamist ootavad. Järjekorras on näiteks peatükk "Inimesed" - see oli mul tegelikult ideena olemas juba millalgi detsembris. Arvasin, et oleks hea püüda kuidagiviisi anda nägu ja tegu neile tegelastele, kellega ma siin päev-päevast koos töötan. No et oleks vähe elavam see mu reisikiri. Või et "pärast ei mäleta ju enam pooli asjugi, mis s
Lisateave

Loomadest, lootusrikkalt

Austraalias avati nahkhiirte kliinik - nad päästavad 4-nädalasi nahkhiirepoegi, mässivad nad lapikeste sisse kuivama ja siis kunagi, kui need pudulojused (nagu Marko R. telekas ütles) kuivaks saavad, lastakse nad lendama. :) Aga ühtesid teisi elukaid ei lasta enam ei lendama ega ka tuppa. Mitte et nad lennata tahaksid või mõistaksid, aga neid on lihtsalt liiga palju ja liiga valedes kohtades --- sellistes, kus mina pesitsen. Jajah, hiired. Nemad on nüüd kindlalt (või vähem kindlalt) ära blokitud, st toast eemal hoitud. Ah, et kuidas? Lisaks teisele pakile mürgile, mille täna ostsin ja kasutusse panin, ning siiani "süütule" lõksule lisandus hiirevastasesse võitlusesse uus abivahend - pizzakarp! Natuke teipi ka, et voilà! :)
Lisateave