Külaliste nädal

teisipäev kodus. pasta bolognese või midagi sinnakanti.

laupäev antwerpenis. espriti poe kõrval p.-t ootamas

kolmapäev Indoneesia restoranis. mmmmmmmmm

Esmaspäeva õhtust reede pärastlõunani oli E. siin koolitumas ja infot korjamas (tln csc võtab ühe siinse funktsiooni üle). ning T. tuli anr-ist siia vanu aegu meenutama. :)

Reede õhtust pühapäeva lõunani on R. siin. :) Lahe! Kui mul eelmine nädal UK-s aega polnud, et kokku saada, siis nüüd võttis ta kätte ja lendas siia. Lobamokad said kokku. Ja tundub, et tuleb lisa - P. lubas anr-ist tulla. + pühapäevane lõunasöök a.-ga.

Eile oli L. sünna - nad seal tln-s tegid üllatuspeo (kingitud raamatusse kirjutati minu saadetud salm), ja kui ma talle lõuna paiku helistasin, siis olid emotsioonid ikka veel laes. Ning ta tuleb 21.okt siia, tulemas on õhtusöök mt-dega. :)

****

edit

Kukkus siis sedaviisi välja.

Esmaspäeval kella 6ks (oli vist 6, mitte pool 6) läksin E-le central stationisse vastu, ja kuigi rahvast oli palju, trehvasime siiski ilma suurema sekelduseta. Kohver ja kallid ja.. Ohh, hea on silmast-silma eesti keelt rääkida! Siis läksime ostsime metroopileti, mille nimeks strippenkaart. Strippen = triibud või ribad. Kaart ise on selline pikk kitsas leht, mis on lahtriteks-ribadeks jagatud. Ja siis iga kord, kui metroosse lähed, siis natuke voldid oma kaarti ja pistad masinasse, mis sinna peale templi teeb. Sõltuvalt sellest, kuhu kaugele tee viib, kulub ühe sõidu peale kas 2 või 3 või 4 või niiedasi strippenit. Minul seevastu on hoopis teistsugune kaart. Kuukaart, mis koosneb 2 eraldi lehekesest - kiletatud isikuinformatsioonist (pilt, nimi ja niiedasi) ja kehtivusajaga paberilipakast. Ja tegelikult pistan ma masinasse - selle teise avasse, mis teeb templit ei tee, aga uksed teeb lahti - hoopis mingi muu kaardi, näiteks poeketi boonuskaardi (sest see on taskus), või midagi muud, näiteks eile oli juhtumisi hoopis üks postkaart taskus.

Sõitsime metrooga 2 peatust, Beurs-ini (hääldub böörs, ja tähendab börs, ja see kant on natuke nagu Bermuuda kolmnurk - mõneks minutiks kaotan seal alati suunataju, ei leia isegi linna kõrgeima hoone siluetti üles), ja kobisime siinses suurimas metroopeatuses rongist välja. Näitasin seda suurimat poodide tänavat ka, mis selleks ajaks oli suht väljasurnud, kell oli ju 5 (no hea küll - 6) läbi!!! Ja kuigi hotell oli lähedal - 2 korda ümber nurga vasakule, siis meie keerasime hoopis paremale ja marssisime kvaralijagu maad lõunasse. Sest google map andis kaardi, kus asukohta tähistav punane pallike oli täitsa vales kohas. Egas midagi, sai kvartalile ring peale tehtud, ja see trett Rotterdami tutvustavaks jalutuskäiguks ristitud. Siis läksime veel läbi ühe varjulise-rohelise hoovi, mille kaugemast sopist leidsime vuliseva veesilma. Lind, kes seal istus, oli elus ja väga suur. Ja lendas kahjuks ära, kui E temast pilti üritas teha. Ei olnudki kohalik, posti külge aheldatud haigur.

Hotell oli suuuur, väljast uhke, uhke jaapani restoraniga, üüratu suure fuajeega (noh... keerdtrepp kullatud käsipuuga ja muu seesugune butafooria, mis asjad "uhkeks" teeb) ja peaaegu raekoja vastas, seevastu kordorid olid hämarad, kulunud hallrohelise vaibaga, sellised, et tahaks kiiresti-kiiresti tuppa saada. Tuba oli kena - seal oli pisike rõdu, mille ust lahti ei saanud, vann ja jagati šokolaadi. :) Suur Kalevi assortiikarp maitses ootamatult hea ja kogu mu no-sugar teema lendas kuu peale. Aga siiski, aitäh, E!!! Ahjaa, vastuvõtust küsiti hämmeldunult, et kas me oleme koos. Ei olnud koos. :D Läksime hoopis üle tee, raekojast mööda, ja paremale, kus iiri pubi vastas on koht nimega Sorbonne. Sisutus on mõnus ja hubane, nagu Mere pst Scotland Yardiski. Tume, väärikas puit ja nahkdiivanid. Jälle kõrged! Ma ei mängi enam niimoodi! Aga vähemalt 2 diivanit oli normaalse kõrgusega ka, kamina kõrval. :) Juttu jagus kauemaks - 2 klaasi veini oli selgelt liiga lühike aeg, aga kell oli juba öö. Koju kotile.

Hommikul nägime Stadhuisi jaamas (hääldub stathäüs, ja tähendab raekoda. Aa, see on üks sõna, kus inglise keele mõju hakkab pahasti külge - sõna "raekoda" meenutamisega läheb tükk aega, esmane reaktsioon oleks öelda "linnahall") . Tööl oli nagu tööl ikka - kõik olid elevil, sõbralikud, jutukad janiiedasi. Päev imes kiirelt endasse. Lõunal käisime poes ja sõime all köögis (cantina, või mis nad selle kohta ütlevadki). Õhtuks oli plaanitud õhtusöök minu juures - töölt tulles käisime poest läbi, ostsime makarone, hakkliha, tomatimöginat ja veini. Musta pipart ka, aedviljadest rääkimata. Tulemus.. mmm..

jätkub...