Halloween ja spa-weekend

Aga tegelikult on lugu selline, et R. käis jälle külas. :) Ja vedas hoolimata tollieeskirjadest ja -keeldudest transportida orgaanilisi toiduaineid mulle siia ühe "holiday decorations'i" :) Muljetasime, lõbutsesime ja läksime välja, tants kestis hommikuni. Oioi, kell pool kuus koju saada on juba üsna unustatud teema, aga ei saa salata - nii lõbus pole enam ammu olnud; ehk vaid eelmise aasta jõulupidu on sellega võrreldav.

Igatahes, "vanadus" annab tunda - kell 10 läks korraks uni ära. Panin pesu pesema ja kobisin tagasi voodisse, sest no nii hea nüüd ka olla ei olnud. Keskpäeva paiku R. helistas mulle elutoast, et äkki peame hakkama sättima. Õigus tal oli - üsna kohe saabus E1, kes vaatas meie hõredat olekut üsna uskumatute silmadega. Aga käterätid ja trikood ja plätud ja totsikud said siiski kõik kaasa pakitud (ei saa jätta mainimata, et kogu see nodi maandus sujuvalt minu kotti) ja nii me siis trampisime (eriti mõned) trepist alla külma-märga-vihmasesse pärastlõunasse. Trammi peale. Tropicana juurde. Saime E2-ga kokku ja arvasime, et kell 14.30 on paras aeg hommikust süüa. Oli küll, jah, viimane aeg. :) Tegime seda mingis nurgapealses kohvikus/kohas, kus oli hiiiiigelsuur lühter lae all. Arutelud teemal, et kas see on ka ehtne ja mis siis saab, kui see sealt nüüd alla sajab, ei tahtnud kuidagi lõppeda. No ja R.-i jutustused kraana otsast alla hüppamisest (mis juhtus lapsepõlves), ja voodist ukse pihta hüppamisest (mis juhtus paar nädalat tagasi) lõbustasid meid päris tükk aega. Aga! Kella 3st kuni 6ni aga veetsime mõõõnusalt basseinides, saunades, mullivannis, rannatoolidel eee.... solaariumilampide all lebotades ja lobisedes. Girlpower missugune. Eriti kui selle käigus selgub, et nt Curacao on täiesti kättesaadavas "kauguses". Mmm..

Õhtu väljas oli väsitav. Me tegime R-ga 2 tiiru piljardit, saime E-dega iiri pubis kokku, aga kahjuks ei suutnud pärituule ja sõiduveega sammu pidada (seda enam, et üks tsehh oli selleks ajaks omadega nii kaugel, et leidis laua pealt mahaläinud õlle joomise täiesti normaalse olevat), ja läksime ära koju.

Azoo, sellele eelnenud kodune õhtusöök (arvake, kes kokkas?), kuhu saabus ka seljavaluga ja poolenisti äraeksinud A, kes arvas, et "that's a fancy place for an MT" (see on täitsa uhke elamine MT jaoks), kulges kuidagi üli-lõõpivas meeleolus. Eesti huumor või midagi. Ja lõppes perfektselt esitatud draama-kuninganna etteastega vaimus "ärge jätke meid üksi, kui oleme joonud shampanjat". Nali naljaks, aga A läks peale kahte drinki ära koju. Ja meie juba eelmainitud piljardit mängima.

Aga praegu loen E.Berne'i raamatut "Suhtlemismängud" ja mõtisklen erinevate ajaviidete üle, mida inimesed kasutavad ja mängivad läheduse vältimiseks. Vat. Inimrass ei ole ratsionaalne, rääkigu nad mida tahes.