Nendest saatuse sõrmedest
Mnjaaa... neljapäeva hommikul avastasin, et mul pole tööd. Mitte grammigi kohe pole. Jälle! Sai siis aga jälle küsima mindud, et mis ma nüüd teen, ja ma näen, et sa oled busy, aga midagi peaks ma oma kasinate kogemustegagi ju ikka teha oskama - kuidas ma aidata saan. Vastus kuude kaupa kuuldult traditsiooniline: tähtaeg kukil, megakiire, ära sega. Lahendus: ok, võtan oma online-koolitusi. Aga meel läks mustaks ja enesehinnang langes kolinal - no kaua ma käin tööl päevi õhtusse veeretamas, kohustuslikus korras jupikaupa ülesandeid kerjates?! Ja siis heidetakse ette, et ma ei sulandu ega aita ja teamspirit on puudu.
Ok, ei virise, vaid meenutan kunagi "korbis" väga valusal hetkel kuuldud vanasõna "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!", millele lisandus iseenda õpitud tõdemus, et kui midagi ei meeldi, siis võta sellega midagi ette. Kuna teamikaaslased kehitavad mu nõuküsimise peale vaid õlgu, ülemus on haiglas ning tema ülemus ära Londonis, arvasin, et HR on ehk kõige mõistlikum koht nõu küsida. Täna sain aga oma ülemuse ülemuselt teada, kui kohutavalt alatu on personalijuhiga oma tööst ja soovidest-plaanidest rääkida. Oihh!
Miskipärast ei kõiguta mu senior manageri pettumus ja meelepaha mind pooltki nii palju, kui eelmise aasta lõppu jäänud pisietteheited märksa lihtsamalt tegelaselt. Aga see selleks. Oluline on, et asi hakkas liikuma; mitte küll nii elegantselt ja vigadeta, kui ehk tahtnud oleks, ent nagu täna õhtul L-ga rääkides selgus, on samas osakonnas edasi aja raiskamisele olemas koguni 3 alternatiivi. Wow! Ja seda kõike vaid tänu suu lahti tegemisele. Sain ka soovituse olla väheke oportunistlikum ning mõelda sellele, mis annaks mulle järgmise 3-4-5 kuu jooksul tööalaselt kõige rohkem. Selge on see, et enam pole programmi lõpuni palju aega jäänud, ning seda aega ei kannata enam maha lorutada - peab tulevikuks "kogemuste kapitali" koguma.
Homme hommikul HR-iga väike arutelu. :o)
Ok, ei virise, vaid meenutan kunagi "korbis" väga valusal hetkel kuuldud vanasõna "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!", millele lisandus iseenda õpitud tõdemus, et kui midagi ei meeldi, siis võta sellega midagi ette. Kuna teamikaaslased kehitavad mu nõuküsimise peale vaid õlgu, ülemus on haiglas ning tema ülemus ära Londonis, arvasin, et HR on ehk kõige mõistlikum koht nõu küsida. Täna sain aga oma ülemuse ülemuselt teada, kui kohutavalt alatu on personalijuhiga oma tööst ja soovidest-plaanidest rääkida. Oihh!
Miskipärast ei kõiguta mu senior manageri pettumus ja meelepaha mind pooltki nii palju, kui eelmise aasta lõppu jäänud pisietteheited märksa lihtsamalt tegelaselt. Aga see selleks. Oluline on, et asi hakkas liikuma; mitte küll nii elegantselt ja vigadeta, kui ehk tahtnud oleks, ent nagu täna õhtul L-ga rääkides selgus, on samas osakonnas edasi aja raiskamisele olemas koguni 3 alternatiivi. Wow! Ja seda kõike vaid tänu suu lahti tegemisele. Sain ka soovituse olla väheke oportunistlikum ning mõelda sellele, mis annaks mulle järgmise 3-4-5 kuu jooksul tööalaselt kõige rohkem. Selge on see, et enam pole programmi lõpuni palju aega jäänud, ning seda aega ei kannata enam maha lorutada - peab tulevikuks "kogemuste kapitali" koguma.
Homme hommikul HR-iga väike arutelu. :o)
Kommentaarid
A arumaisaa, kuidas on nii, et on pikad päevad ja hirrrmus palju tööd ja samas pole teda nagu üldse?
Ja paraku ei saa me endale ise valida ei sugulasi ega kollektiivi (lasteaiarühm, klass, kolleegid). Lihtne on öelda, et alati võib ju kohta vahetada, aga ideaalset keskkonda enda tarvis ei saa ka siis luua kui oled suur ülemus. Valida saab vaid sõpru.
Ja ma isegi ei arva, et inimestel on vead. Pigem on see inimeste omapära, mis nende jaoks on loomulik, meie jaoks viga ja vastupidi.