Pärnad lõhnavad
Kuum on, ja kontorist välja astudes pistaksin pea justkui pärnaõisi täis paberkotti. Ilus on, ja magus. Ometigi on sel kaduviku maik man.
Midagi meenub ühest magusvalusast suvelõputundest, mida kogesin siis, kui vast 6-7-8-aastasena värskelt niidetud nisupõllu torkivatel kõrretüügastel lesisin ja taevasse vahtides maast leitud terasid nosides mõistatada püüdsin, kui suur see maailmaruum ikkagi on. Oli ikka suur küll. Oli nii lõpmatu, et selle mõtte poolele maalegi mõtlemiseks kulus oma paar tundi iga kord. Kui mitte rohkem. Nüüd tuleb see äratundmine vaid üürikeseks hetkeks mu koduteel.
Need üürikesed-kaduvad hetked... Tean, et minus on kokku saanud kalade-kaljukitse näol sodiaagiringi suurim melanhoolik ja sügavaim depressiivik. Ja mind teeb kurvaks see, kui takkajärgi tõden, et olen pärnade nuusutamiseks vaid hetkeks peatunud, ja selle sealsamas unustanud; tänapäevast tähelepanu pööramata lihtsalt läbi tormanud. Ja vahel kulub mul aega, et kuhugigi jõuda või midagigi öelda või kirjutada. Mitte tunde või isegi mitte päevi, vaid vahest ehk nädalaidki.
Vaagides hetki kui maast leitud lillelt rebitud õielehti, neid siis ükshaaval sõrmitsedes-silmitsedes, püüdes mõtteski algset taastada. ---- Ei lähe läbi! Elu on edasi voolanud. Õnneks on ka neid hetki, mis tulvavad tagasi tänu valgusele, mis „langeb just sedamoodi“ või lõhnadele, mis võivad mu ootamatult paisata sinna või tänna, meenutades asju, mida pole isegi meeles hoidnud. Ja nõnda nad siis tulevadki tagasi – kohad ja ajad ja inimesed. Veel üheks viivuks.
Astun majast välja, ahmin paar korda õhku, sest see õhk... see on tihe ja veniv, natuke nagu mesi või siis neistsamadest pärnaõitest talvel kurguvalu ravitsemiseks tehtud tee. Hea on, kui on valusid, mida saab mee ja teega tohterdada. On aga valusid, mille vastu see ei aita. Aga mõnikord on elu selline, et saad pühapäevahommikul kirja, mille sõnum... on ränk. Mu „sületädi“ ei ole enam.
Ei, ma ei kujuta seda ette!
Midagi meenub ühest magusvalusast suvelõputundest, mida kogesin siis, kui vast 6-7-8-aastasena värskelt niidetud nisupõllu torkivatel kõrretüügastel lesisin ja taevasse vahtides maast leitud terasid nosides mõistatada püüdsin, kui suur see maailmaruum ikkagi on. Oli ikka suur küll. Oli nii lõpmatu, et selle mõtte poolele maalegi mõtlemiseks kulus oma paar tundi iga kord. Kui mitte rohkem. Nüüd tuleb see äratundmine vaid üürikeseks hetkeks mu koduteel.
Need üürikesed-kaduvad hetked... Tean, et minus on kokku saanud kalade-kaljukitse näol sodiaagiringi suurim melanhoolik ja sügavaim depressiivik. Ja mind teeb kurvaks see, kui takkajärgi tõden, et olen pärnade nuusutamiseks vaid hetkeks peatunud, ja selle sealsamas unustanud; tänapäevast tähelepanu pööramata lihtsalt läbi tormanud. Ja vahel kulub mul aega, et kuhugigi jõuda või midagigi öelda või kirjutada. Mitte tunde või isegi mitte päevi, vaid vahest ehk nädalaidki.
Vaagides hetki kui maast leitud lillelt rebitud õielehti, neid siis ükshaaval sõrmitsedes-silmitsedes, püüdes mõtteski algset taastada. ---- Ei lähe läbi! Elu on edasi voolanud. Õnneks on ka neid hetki, mis tulvavad tagasi tänu valgusele, mis „langeb just sedamoodi“ või lõhnadele, mis võivad mu ootamatult paisata sinna või tänna, meenutades asju, mida pole isegi meeles hoidnud. Ja nõnda nad siis tulevadki tagasi – kohad ja ajad ja inimesed. Veel üheks viivuks.
Astun majast välja, ahmin paar korda õhku, sest see õhk... see on tihe ja veniv, natuke nagu mesi või siis neistsamadest pärnaõitest talvel kurguvalu ravitsemiseks tehtud tee. Hea on, kui on valusid, mida saab mee ja teega tohterdada. On aga valusid, mille vastu see ei aita. Aga mõnikord on elu selline, et saad pühapäevahommikul kirja, mille sõnum... on ränk. Mu „sületädi“ ei ole enam.
Ei, ma ei kujuta seda ette!
Kommentaarid
igavik, olemine, elu...
seda siiski tasub elada. ja mitte maha tormata. ka seda tunnen ma aina enam. kuigi ma ei saa öelda, et ma ise alati selle järgi käiks... kuid siiski... kui tihti me matame ennast mingisse töösse-tormamisse-"peab"'isse... peidame ennast ära.
ma ei tea, miks.. võib-olla selleks, et ärgates seda vahet nii tugevalt tunda, et ei libiseks sinna tagasi?
ja siiski... midagi ju on veel. midagi, mis ei kao kunagi, kuigi me oma pisukeses vahel sellesse usu kaotame... tajudes küll millegi suurema ja igavikulisema olemasolu, kuid siiski vahel kaheldes..
kuid siiski.. lootus! ja teadmine. ja armastus.
Ma küsisin kord lapsepõlves emalt:
Kas oleme siin külas?
Ja tema vastas:
Jah. Siin saame endale kehad, ja silmad, et näha päikest ja värve, kõrvad, et kuulda helisid ja südame, et tunda armastust ja kurbust. Aga me oleme siin külas ja kunagi peame minema koju tagasi.
Aga mis on siis kodus?
Seal on kõik see, mida me näeme, kuuleme ja tunneme siin.
Jätame keha maha – see kuulub siia, sest on surelik.
Meie oleme surematud.
Ma arvan, et need, kes on teisele poole läinud võtavad seal meie tundeid ja mõtteid vastu selgemini kui siin, kus on segav müra.