2011 on alanud
Uus aasta, uus soeng.
Mul on nüüd tukk!!! Ja (peaaegu) sümmeetriline bob. (peaaegu seepärast, et kasvatan ikka veel välja Madeiralt saadud punkar-tiigri sälke). Teisipäeval saan uue värvi ka peale. Aga pealispindsed asjad pole ainsad, millest rääkida on.
Nägin täna filmi viljaringidest ja maiade ettekuulutustest (rohkem juttu ETV kodukal), mille võiks kokku võtta ehk sedasi, et 2012. aastal kulmineerub ajastute nihe, mis sai alguse juba kümmekond aastat varem. Mnjah, kohati paranoiline, kohati hirmutav, kohati meenutab vandenõuteooriaid, kuid. Siiski müstiline. Küsimused viljaringide päritolust ja põhjustest jäävad. Kui muud ka mitte (antud juhul olen umbusklik ning kahtlustan, et osad populaarteaduslikud teemad on osavad meediamahhinatsioonid... odavsöök ja massimeelelahutus pool-intellektuaalidele, kellele Võsa-Pets ja Oprah siiski sobimatud on), siis mõtlikuks tegi see filmijupp küll. Mitte maavälise elu teemadel, vaid ikka enda naba nokkimise mõttes. Küllap seepärast, et nagu tavaliselt on mul need... aastavahetuse eksistentsialistlikud meeleolud ning päevakorral on küsimused "kuhu edasi?", "mismoodi?" ja "milleks?" --- nii tööalaselt kui ka personaalselt, rääkimata siis juba mu "puhkusevaludest". :) Noh, näed, nii kauaks seda "vaimset pingutust" oligi - jõuame aga jälle kergete, kergestiseeditavate teemadeni..
Aga enne, kui päriselt keerulistelt radadelt massimeelelahutuse ehk turisminduse pioneerilaagrilõbususse keeran, pean ütlema, et selle filmi ajel lubasin endale alanud aastal rohkem lugeda ja vähem telekat vaadata. Teater ja kontsert lähevad samuti arvesse. Seda lugemislubadust (ei tea, kas Rahvusraamatukogus on ka ilukirjanduse osakond?) kordasin endale ka siis, kui neelasin tänast (?) Arterit (?). Lugesin seda Reval Cafes ürdikana-sidrunirisotto ja toorjuustu-šokolaadikoogi vahele, ning muu hea hulgas oli seal ka pikk - ja väga hästi kirjutatud - artikkel reisikirjadest, nende toimemehhanismist ja loogikast... fookuses ootuspäraselt Petrone Prindi "Minu-" sari, ent ääremail figureerimas katked Ristikivi "Itaalia capriccio"-st [tahan seda lugeda!] ja ... nonii.. nendest teistest ununenud raamatutest. Mille tulemusena tunnen, et tahaksin vist natuke aega raamatukogus elada. :) Või siis tagasi kooli minna. No mis? Unistada ju ikka võib.
Ma ei jaksa enam vaimses/akadeemilises mõttes mannapudru peal ning vaid kuminaalmaksudest mõtlevate inimestega ümbritsetult vegeteerida. Mu enda kasv on null, ja keskendumisvõime miinus kaksteist ja pool.
PS. Film (dok?) Neetud esmaspäevad ja maasikakoogid*... on väga hea. Liiga värvikas ja mänguline, et olla dokumentaal, ent liig elust enesest ja reaalselt... eksisteerivate inimestega, et olla mängufilm. Autor (stsenarist? idee autor?) John Malcovitch. Filmitud Hollandis, Wall Streetil, kuskil kõrberiigis (jah, nii pealiskaudne ma oma reisivaimustuses olengi), ja vististi Prantsusmaal. Kandiline, kõle, küsimusi esitav, aja kaduvust ning argielu hullust nii hästi lahkav teos, et see mõjus inspiratsioonina. tegelasteks kondiiter, börsimaakler, telefonimüüja, prükkar, kes kujutab ette, et ta on maaklerist miljonär, berberi jutuvestja, anonüümsed hääled, 96-aastane vanaproua, kes oli sõja ajal spioon varjunimega Valge Hiir. Ja kunstnik, kelle naine jäi kohvikusse kaks tundi hiljaks, ent kuna kohvikus pole aega... ega hilinemist, siis oli see geniaalne. See kunstnik maalib nüüd aega. Aga kaadrid Hollandi lapikusest, ruudulisusest ja ratsionaalsusest tekitasid miskipärast hullu turkse pizza.. või pigemini raudteejaama eest putkast ostetud kanaribadega täidetud pitasaia isu. Kontrast telekas näidatava kõrbe ning teleka taga aknast paistva lumehange vahel on määratu. Nagu ka kontrast spioonitari vanuse ja tema kulliküünte sügava purpuri vahel. Ta oli kunagi väga ilus. Ah, aeg.
* http://www.news.err.ee/etv2/ ütleb filmi kohta nii:
13:10 dokkaader Neetud esmaspäevad ja maasikakoogid (Bloody Mondays & Strawberry Pies, Saksa 2008)*
Uudistelõigus näeme Brendat, kes 16-aastaselt laskis maha üksteist inimest lihtsalt sellepärast, et talle ei meeldinud esmaspäevad. See tegu on filmi teemade absoluutne kulminatsioon. Film jutustab vahenditest, millega inimesed võitlevad elutüdimuse vastu. Näeme, kuidas börsimaakler tantsib müügikõnet pidades. Kunstnik maalib aega. Ta leidis oma elutöö idee, kui oli 34-aastane, nüüd on ta juba hallipäine vana mees. Berberist giidile Mohale meeldib kõrb. See on ilus, kuid üle mõistuse suur. Noor kondiiter Lena tahab samuti näha maailma ilusana... Filmis näidatakse ka igavushetkedes peituvaid võimalusi – hetki, mil ei toimu midagi erilist, hetki, mil jääb ruumi mõtlemisele ja mõistmisele. Režissöör Coco Schrijber.
Mul on nüüd tukk!!! Ja (peaaegu) sümmeetriline bob. (peaaegu seepärast, et kasvatan ikka veel välja Madeiralt saadud punkar-tiigri sälke). Teisipäeval saan uue värvi ka peale. Aga pealispindsed asjad pole ainsad, millest rääkida on.
Nägin täna filmi viljaringidest ja maiade ettekuulutustest (rohkem juttu ETV kodukal), mille võiks kokku võtta ehk sedasi, et 2012. aastal kulmineerub ajastute nihe, mis sai alguse juba kümmekond aastat varem. Mnjah, kohati paranoiline, kohati hirmutav, kohati meenutab vandenõuteooriaid, kuid. Siiski müstiline. Küsimused viljaringide päritolust ja põhjustest jäävad. Kui muud ka mitte (antud juhul olen umbusklik ning kahtlustan, et osad populaarteaduslikud teemad on osavad meediamahhinatsioonid... odavsöök ja massimeelelahutus pool-intellektuaalidele, kellele Võsa-Pets ja Oprah siiski sobimatud on), siis mõtlikuks tegi see filmijupp küll. Mitte maavälise elu teemadel, vaid ikka enda naba nokkimise mõttes. Küllap seepärast, et nagu tavaliselt on mul need... aastavahetuse eksistentsialistlikud meeleolud ning päevakorral on küsimused "kuhu edasi?", "mismoodi?" ja "milleks?" --- nii tööalaselt kui ka personaalselt, rääkimata siis juba mu "puhkusevaludest". :) Noh, näed, nii kauaks seda "vaimset pingutust" oligi - jõuame aga jälle kergete, kergestiseeditavate teemadeni..
Aga enne, kui päriselt keerulistelt radadelt massimeelelahutuse ehk turisminduse pioneerilaagrilõbususse keeran, pean ütlema, et selle filmi ajel lubasin endale alanud aastal rohkem lugeda ja vähem telekat vaadata. Teater ja kontsert lähevad samuti arvesse. Seda lugemislubadust (ei tea, kas Rahvusraamatukogus on ka ilukirjanduse osakond?) kordasin endale ka siis, kui neelasin tänast (?) Arterit (?). Lugesin seda Reval Cafes ürdikana-sidrunirisotto ja toorjuustu-šokolaadikoogi vahele, ning muu hea hulgas oli seal ka pikk - ja väga hästi kirjutatud - artikkel reisikirjadest, nende toimemehhanismist ja loogikast... fookuses ootuspäraselt Petrone Prindi "Minu-" sari, ent ääremail figureerimas katked Ristikivi "Itaalia capriccio"-st [tahan seda lugeda!] ja ... nonii.. nendest teistest ununenud raamatutest. Mille tulemusena tunnen, et tahaksin vist natuke aega raamatukogus elada. :) Või siis tagasi kooli minna. No mis? Unistada ju ikka võib.
Ma ei jaksa enam vaimses/akadeemilises mõttes mannapudru peal ning vaid kuminaalmaksudest mõtlevate inimestega ümbritsetult vegeteerida. Mu enda kasv on null, ja keskendumisvõime miinus kaksteist ja pool.
PS. Film (dok?) Neetud esmaspäevad ja maasikakoogid*... on väga hea. Liiga värvikas ja mänguline, et olla dokumentaal, ent liig elust enesest ja reaalselt... eksisteerivate inimestega, et olla mängufilm. Autor (stsenarist? idee autor?) John Malcovitch. Filmitud Hollandis, Wall Streetil, kuskil kõrberiigis (jah, nii pealiskaudne ma oma reisivaimustuses olengi), ja vististi Prantsusmaal. Kandiline, kõle, küsimusi esitav, aja kaduvust ning argielu hullust nii hästi lahkav teos, et see mõjus inspiratsioonina. tegelasteks kondiiter, börsimaakler, telefonimüüja, prükkar, kes kujutab ette, et ta on maaklerist miljonär, berberi jutuvestja, anonüümsed hääled, 96-aastane vanaproua, kes oli sõja ajal spioon varjunimega Valge Hiir. Ja kunstnik, kelle naine jäi kohvikusse kaks tundi hiljaks, ent kuna kohvikus pole aega... ega hilinemist, siis oli see geniaalne. See kunstnik maalib nüüd aega. Aga kaadrid Hollandi lapikusest, ruudulisusest ja ratsionaalsusest tekitasid miskipärast hullu turkse pizza.. või pigemini raudteejaama eest putkast ostetud kanaribadega täidetud pitasaia isu. Kontrast telekas näidatava kõrbe ning teleka taga aknast paistva lumehange vahel on määratu. Nagu ka kontrast spioonitari vanuse ja tema kulliküünte sügava purpuri vahel. Ta oli kunagi väga ilus. Ah, aeg.
* http://www.news.err.ee/etv2/ ütleb filmi kohta nii:
13:10 dokkaader Neetud esmaspäevad ja maasikakoogid (Bloody Mondays & Strawberry Pies, Saksa 2008)*
Uudistelõigus näeme Brendat, kes 16-aastaselt laskis maha üksteist inimest lihtsalt sellepärast, et talle ei meeldinud esmaspäevad. See tegu on filmi teemade absoluutne kulminatsioon. Film jutustab vahenditest, millega inimesed võitlevad elutüdimuse vastu. Näeme, kuidas börsimaakler tantsib müügikõnet pidades. Kunstnik maalib aega. Ta leidis oma elutöö idee, kui oli 34-aastane, nüüd on ta juba hallipäine vana mees. Berberist giidile Mohale meeldib kõrb. See on ilus, kuid üle mõistuse suur. Noor kondiiter Lena tahab samuti näha maailma ilusana... Filmis näidatakse ka igavushetkedes peituvaid võimalusi – hetki, mil ei toimu midagi erilist, hetki, mil jääb ruumi mõtlemisele ja mõistmisele. Režissöör Coco Schrijber.
Kommentaarid
Isiklikult eelistaksin Keskraamatukogu, kuna sealt saab ka koju laenutada.
hmmmmmm
ooooo
:)
a mudu jah, ega kui ise oma kapsapeenart ei hari, siis ei kasva seal miskit.
Ja mis hanged, meil on paduvihm:(
Jah, mul ei kasva praegu isegi mitte ohakad. Õnneks on akna peal vähemalt natuke nina mullast välja pistnud hernevõrseid. :)
Hanged olid eile, täna oli meil ka vihm ja (ligi) 3 kraadi sooja.
Kas raamatute, teatri ja kontserdi valdkonda võiks kuuluda ka mõni kosutav vestlus muudel kui mannapudru teemadel?