Üks õhtu
ZAZ - Port Cotton
Teelahkmel olles, kui oled end hingetuks-oimetuks rabelenud.. selgub, et äkki on mõttekas lihtsalt suure kivi juurde maha istuda ja natuke olla. Ja muusikat kuulata. Et kogu see tramburai ja rattattaaa maha laadida - tööstress, valikumured, läbirääkimiste ja enda eest seismise kõhedus, sõidutundides ilmnev andetus ning puhkusehullus.. kõigest korraga lahti saada. Või vähemalt sinnapoole püüelda.
ZAZ'i avastasin täna tänu Viivikale, aitähh talle! On ikka muusika, ja on ikka hääl.. julgus, kirg ja ideaalid. Ilus. Ja elurõõm ning vastuvoolu ujumine.
ZAZ - Je vaux:
Midagi selles laulus meenutas mulle suvist nädalalõppu Portugalis.. keskaegset linnust - kuninganna linna - Obidost. Käisime seal Epuga (ja mitte ainult temaga) eelmisel suvel ning saime osa keskaegsetest pidustustest. Ahh, juulisüda, mäed, pannkoogid, hobused, päikeseloojang, vardasse aetud liha, keskaegne pillijoru - trummid ja pasunad, lõkkest öötaevasse lennanud sädemed... Kui loomulik ja lihtne kogu see olemine seal tundus. Ja üürike. Ametlik jutt siin. Ja natuke vaatamist siin:
seal oli muusikat nii prantsusmaalt, hispaaniast kui ka portugalist... millised juured parasjagu sellel esinejal on, kes seda nüüd öelda oskab, aga kohal olles nõidusid nad end kuulama küll.
tagasi kaasaega, ja prantsusmaale... kohati ootamatult brüsseli moodi vaated, muidu ikka äratuntavalt pariis, see parem pool:
Põikaks Itaaliasse..
ja siis korraks Eestisse:
PS. Ja Portugali eurovisiooni koleda laulu heastamiseks ka midagi ehedat. Fado.
midagi rõõmsamat ka, tüüpiline Lissaboni ülistuslauluke. :)
Kommentaarid