Ja temperatuur muudkui langeb ja langeb.. kukub nigu kivi. Tühjusesse. Ja vastu ei tule midagi. Põhja nohh! See meenutab kangesti seda olustikku, mis valitses raamatus „Pimeduse pahem käsi“ (Ursula Lee-Guin). Ma ei mäleta sellest talveplaneedist suurt muud, kui muljetavaldavalt loodud õhkkonda - lõputut külma hingust Kummalisi inimesi. Intriige... Ja jäävälju. Eile teipisin aknaid, täna aga kolimiskasti – meie kontor on viimaks renoveeritud ja me saame oma vanasse tuppa tagasi. Ahjah, nädal tagasi valmis saanud köök on igati vinge – 1 sein on magnet(?)värviga kaetud... millele saab ka kriitidega joonistada! Võrreldes esmaspäeva hommikuga, kui sein oli tühi, on areng olnud tohutu – kuldkalad, lammas, koer, kellest sai draakon, menüü, veebruari sünnipäevalapsed, lilla elevants, mängurong ja kogunisti abstraktne kunst. :) PS. Kummaline nädal on olnud - Antwerpenist tagasi, 2 konverentskõnet peakontoriga, ülemuse huvi, jaburad tööd, kella poole 8ni kontoris tööd vihutud,...
