No on iseloom, aka Ämeizing

Mul on kuri kahtlus, et me pisipiigal (või oleks kohasem öelda pisipliksil) sai siiber sellest, et me ei suuda talle korralikku päevaplaani pakkuda. Noh... mitte, et see mingi tõend oleks, aga näiteks üleeile kõlbas issi vaid mähkmevahetuseks, aga nii, kui sülle võeti, oli kisa lahti; rahu oli vaid minu süles. Seevastu eile oli risti-vastupidi - nii, kui pisipliksi pilk minul peatus, ajas see teda lohutamatult nutma; issile seevastu naeratati kogu aeg.

Igatahes eile õhtul tegi ta meile puust ja punaseks, mismoodi üks magamaminek välja peab nägema. Peale päev otsa kestnud jorinat, millesse tegi pausi vaid kaks päevast uinakut, otsustas chick korralikult kell pool 10 magama jääda. Me algul mõtlesime, et on üsna naiivne loota, et ta magaks kauem kui paar tundi (eelmise õhtu näitel, kui ta tudis enne südaööd, ning siis halas kella 3ni...), aga et proovime ta voodisse panna ning kobime ise kah kotile, et öiseks nutumaratoniks hinge tõmmata. Aga võta näpust! See, et ta magades süüa suudab, teadsin ma ennegi, aga see, et ööuni nii vara algas, oli igatahes super! No ja nii ta siis poolärkas kell 23:30, 3:04 (NB! Ja pidas pausi täpselt nagu arst oli öelnud - et südaöö ja kella 3 vahel ei peaks üksi laps sööma) ja kell 7, lutsutas rusikat ja ägises, mis oli signaal "piimaautole" lapsuke sööma ja siis täis kõhu ja kinniste silmadega tagasi voodisse magama transportida. Häirimatult. :)