Geenid-geenid

Ehk kellesse see laps küll läinud on?

Unelaulu laulda ei saa, esimeste nootide juures järgneb lohutamatu ja eluhale nutt.

Lilli nuusutatakse peenrast, pildi pealt, kardina pealt, läbi klaasi, voodipesu pealt ka. Vähe sellest, kõike muud nuusutatakse ka - kreemituube, maitseaineid, õienuppe, puulehti... Ja musi antakse nii mammale-papale kui ka poistele piltide peal, loomadele  raamatus ja ka mänguasjakastis.

Aegajalt tuleb söömise ajal närimise-neelamise asemel lihtsalt põsed punni täis toppida. Vahel kõnnib nagu hamster ringi, lõpuks avastab, et miski justkui segab - siis tullakse poetatakse läbinätsutatud varandus mammale pihku.

Põrandale laotatud tekk või pleed peab SIRGU olema, mingid kortsud või voldid ei tule kõne allagi.

Tänaval tuleb aegajalt ots ringi keerata ja padavai vastassuunas ajama panna. Ja võõraste majade treppidel tuleb pepu maha toetada, jalga kõlgutada ning rõõmsalt-tähtsalt ringi uudistada, aga kui oma maja uks ja trepiaste paistma hakkavad, tuleb kisa lahti lüüa. Mida kõvem, seda parem. Ja põgeneda üritada.

Kapuuts on vastik! Müts on veel vastikum! Ja sokke ei kõlba üldse kanda; isegi papal tuleb need jalast kakkuda.

Koduaias ei kõlba üksi kõndida, (siis tuleb ainult käest kinni hoida), aga pargis pole see absoluutselt oluline.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

... :)

Kommentaarid

MUHEDIK ütles …
No kolm korda võid ju arvata :)

Mõnel oli tagant seest sassis ning nuusutas samamoodi tapeedililli ja kõikvõimalikku muud kraami, mõni tõmbas põgenedes vanaemal kepi käest, mõni sõigi nii, et isegi magama jäi täis suuga ja mõni ei saa mingit peakatet kanda, sest mõtted hakkavad siis hanguma :D
Aga see sokivärk, vaat`seda ma ei tea :)
30. mai 2014, kell 14:24
elfriide tramm ütles …
hih

a kellesse on läinud laps, kes:
- iga kord, kui peab sööma mitte kõige lemmikumaid sööke, teatab, et "aiseb" ja ei söö.
- kui ma midagi ohtlikku keelan (ntx diivani seljatoele ronida), siis ronib rõõmsalt naeratades sinna otsa ja vaatab ootusäreva marakrati näoga mulle otsa .. või jookseb lõkerdades eest ära, kui talle on vaja riideid selga panna... mulle meenub iga kord selle peale see vanaema eest ärajooksmise lugu
31. mai 2014, kell 10:20
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Aitäh!

Kujutis
Minu isa on kapten suure laeva peal, kõrgelt sillalt ta kõigil käske jagab seal: "kuule tüürimees, hoia paremale sa, muidu karile võime otsa sattuda!" Mul on väike mängulaev, lombivees ujub ta, aga kui kord suureks saan, siis ka minust kapten saab! ( allikas ) Ja paremat isa, kui mul, ei ole mitte kellelgi teisel! Ja vähe sellest, et ta on alati olemas (olnud), ja kõikide mu sõbrannade vaieldamatu lemmik, on ta ka igasugu kasulikke ja vähemkasulikke asju õpetanud, ja tõsiseid ja vähemtõsiseid asju teinud. Alustades mu kolmerattalisest jalgrattast ja ujumaõpetamisest ja lõpetades esimese tsirkuseskäiguga, mis jääb umbes samapaljude aastate taha. Nostalgia mõttes üks link ka. Nohjah, kaasaegsemaid asju ei saa ju rääkida. :)
Lisateave

"Kell on juba kolmveerand kakssada"

Brrrrrr! Külm on! Kui eile oli sinna 20 kraadi kanti (ilmselt rohkemgi), siis täna on pisut üle 10... No mis soe see 12 kraadi ikka on? Või noh - mis suvi see selline on?! Kuigi kui nüüd saladuskatte all öelda, siis pean tunnistama, et mulle pole veel väga kohalegi jõudnud, et juba on juuni . Ma oma arvepidamisega kuskil aprilli lõpus alles... Kevad alles tuli ju? Või ei tulnud või? Talv vist enam ei ole, aga külm on küll. Temperatuur täitsa sügise jagu; otsi või jälle kindad välja. Nääh, vanadus ei kõlba kuskile - maailm tiirleb nii kiiresti, et enam ei jõua kalendrilehtigi keerata. Ma siin mõlgutan paari postituse üle, mis siiamaani kirjutamist ootavad. Järjekorras on näiteks peatükk "Inimesed" - see oli mul tegelikult ideena olemas juba millalgi detsembris. Arvasin, et oleks hea püüda kuidagiviisi anda nägu ja tegu neile tegelastele, kellega ma siin päev-päevast koos töötan. No et oleks vähe elavam see mu reisikiri. Või et "pärast ei mäleta ju enam pooli asjugi, mis s
Lisateave

Loomadest, lootusrikkalt

Austraalias avati nahkhiirte kliinik - nad päästavad 4-nädalasi nahkhiirepoegi, mässivad nad lapikeste sisse kuivama ja siis kunagi, kui need pudulojused (nagu Marko R. telekas ütles) kuivaks saavad, lastakse nad lendama. :) Aga ühtesid teisi elukaid ei lasta enam ei lendama ega ka tuppa. Mitte et nad lennata tahaksid või mõistaksid, aga neid on lihtsalt liiga palju ja liiga valedes kohtades --- sellistes, kus mina pesitsen. Jajah, hiired. Nemad on nüüd kindlalt (või vähem kindlalt) ära blokitud, st toast eemal hoitud. Ah, et kuidas? Lisaks teisele pakile mürgile, mille täna ostsin ja kasutusse panin, ning siiani "süütule" lõksule lisandus hiirevastasesse võitlusesse uus abivahend - pizzakarp! Natuke teipi ka, et voilà! :)
Lisateave