Geenid-geenid

Ehk kellesse see laps küll läinud on?

Unelaulu laulda ei saa, esimeste nootide juures järgneb lohutamatu ja eluhale nutt.

Lilli nuusutatakse peenrast, pildi pealt, kardina pealt, läbi klaasi, voodipesu pealt ka. Vähe sellest, kõike muud nuusutatakse ka - kreemituube, maitseaineid, õienuppe, puulehti... Ja musi antakse nii mammale-papale kui ka poistele piltide peal, loomadele  raamatus ja ka mänguasjakastis.

Aegajalt tuleb söömise ajal närimise-neelamise asemel lihtsalt põsed punni täis toppida. Vahel kõnnib nagu hamster ringi, lõpuks avastab, et miski justkui segab - siis tullakse poetatakse läbinätsutatud varandus mammale pihku.

Põrandale laotatud tekk või pleed peab SIRGU olema, mingid kortsud või voldid ei tule kõne allagi.

Tänaval tuleb aegajalt ots ringi keerata ja padavai vastassuunas ajama panna. Ja võõraste majade treppidel tuleb pepu maha toetada, jalga kõlgutada ning rõõmsalt-tähtsalt ringi uudistada, aga kui oma maja uks ja trepiaste paistma hakkavad, tuleb kisa lahti lüüa. Mida kõvem, seda parem. Ja põgeneda üritada.

Kapuuts on vastik! Müts on veel vastikum! Ja sokke ei kõlba üldse kanda; isegi papal tuleb need jalast kakkuda.

Koduaias ei kõlba üksi kõndida, (siis tuleb ainult käest kinni hoida), aga pargis pole see absoluutselt oluline.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

... :)