BUSYPLIXI PÄEVARAAMAT

Ilm ilus, lähen Apeldoorni ja Amersfoorti avastama. :) Täiendus: Apeldoorni ei jõudnud, Amersfoortist nägin aint üüratut raudteejaama ja jupikest keskaegset linnamüüri. Na lihtsalt ei jõudnud mujale. See-eest jalutasin hea mitu tundi kuninganna Juliana ja prints ee...ee....ehmh... Bernhardile (kes olid praeguse kuninganna Beatrixi vanemad) kuulunud lossi ümber pargis. Palais Soestdijk (hääldub nagu suustdäijk ). Ilus, kui on ilusasti elatud. Lossi sisse ei saanud, selleks tuleb eraldi tuur tellida. Pool aastat ette või midagi. PS. Kaleidoskoop... seda mul vist lapsepõlves polnud. A täditütardel oli! Sealt vist see igatsus alguse saigi. Imetlus ka. Mhmh, võib imetlema jäädagi... eriti sellist, millele merikarbid peale joonistatud on (mis sest, et need on õigupoolest küll hoopis teokarbid). (A)

... mis see on - püksid terved, põlv marraskil, randmed vähe valusad; verd mitte kusagil? Täiendus: See on see, kui kohtuvad kõnnitee äärekivi, maale laskuv hämarus ja jalgratas; ja rattur lendab-maandub käpuli meetrijagu maad jalgrattast eemal. Ise terve, ratas terve. Isegi peopesad, mis otse asfaltile maandusid, pole marraskil. PS. A need va teetöölised, kes kiva valesse kohta jätavad, tahaks küll nattipidi.. kive ringi laduma panna.

Et laser, jah? Ja kuidas siis oli? Ja mis seal tehti? Ja üldse?! Mäletan end järgmisel päeval ütlemas: "Kui ma oleks teadnud, et nii hirmus on, siis ma oleks enne minekut ikka kaks korda mõelnud. Aga siis ikkagi läinud." Rahumeeli ja niisama lihtne see ongi. Neid teiste jaoks hirmutavaid seiku mäletasin detailideni vaid 24 tundi peale oppi. Peale ööpäeva möödumist on meeles ainult see meeletu endorfiini- ja eufoorialaks, mis peale lõikust tuli. No et vähemalt 15 minutit oli mul suu kõrvuni peas ja kõkutasin pidurdamatult naerda. No just, nagu natuke napakas, või nagu keegi, kes on megaõnnelik. Ja megaõnnelik ma olingi. Olen siiani! Lõikus ise.. on kole jah. Hirrrrrrrrmus. Ebamugav. Või kui aus olla, siis vastik. Valus? Ei, valus ei olnud. Vaid omaenda ootamatult sissesõitvad hirmud on need, mis üle elada tuleb. Ja siis muidugi kõik need lollid (vabandust!!!) küsimused a la "kust sa tuled?", "millega sa tegeled?", "kui palju sul raha on?", "k...

Alustasin projektiga "piimast priiks". Iseenesest üdini irooniline, kui minusugune piimapõlgur peab piimast lahti ütlemiseks selle spetsiaalselt plaani võtma. Mhmh, kui sama loogikaga edasi läheb, siis varsti on vaja endaga kaklema hakata, et mitte kassi võtta. Käisin eile kinos Tarantino uue filmi "Inglorious Basterds" esilinastusel. No mis ma ikka ütlen - väga tarantinolik oli - tugev lugu, tugev idee, tugevad karakterid (saavad raudselt klassikaks), väga üle võlli ja vastik, aga väga hea. See lugu oli nii mõjus ajaloo ümberkirjutamine, et pani mõtlema, miks siis sedasi tõepoolest ei läinud. Miks keegi päriselt Hitlerit ja kogu ülejäänud kampa rottidena lõksu ei püüdnud ja tuld otsa ei pannud? Mitte et ma alahindaks ajalugu, ja mitte et ühe vägivalla asendamine teisega mu meelest õige oleks, ja mitte et kurjaga kurja vastu.. oeh, ma olen ikka sinisilm ja pilvepiiril paarutaja oma arvamustega. Mis siis ikka, raputas ärkvele. Sügis hakkab jõudma, hommikul sadas korr...

Kahtlane, hommikuti on kõik kohad lapsukesi täis - korralikult riides ja kotid kaenlas. Nagu käiksid koolis või miskit. Väga kahtlane! Et nagu sügis hakkaks kätte jõudma või miskit... Ometigi kisuvad puud kollaseks hoopis kuivusest ja alles hiljuti läks isegi minusuguse külmavarese jaoks nii soojaks, et hommikuti kannatab ilma jaki või sallita välja minna. Nagu juuni oleks. A lapsukesed lähevad juba kooli?! A selle külmavaresenduse osas olen sutsu imelik jah, sest alles sel pühapäeval näitas kraadiklaas õhtul kella 6 paiku - siis kui juba jahedam oli - 28 kraadi! No aga see oli ka päev, mis sai veedetud rannas pikalt peesitades ja meres ujudes. Väga mõnus!!! Rääkides heast. Veetsin täna päikeseloojangu paiku ütlemata õnneliku pooltunni täis piinlikke lennuharjutusi. Oma värsketel rulluiskudel! Hoolimata koperdamistest, laternapostide abil pidurdamistest, ootamatusest huilgamisest ja kiirelt märjaks tõmbunud seljast kogesin ka selle lühikese ringi rallimise (loe: vaikselt veeremise) aja...

Peamiselt tegelesin laisklemisega. :) See, muide, on väga väsitav ettevõtmine, järgmiseks korraks tuleb mingeid üritusi plaanida ja asju teha. Et ikka kindel oleks, et poolteist tundi enne südapäeva koju jõudes kohe magama ei peaks minema.* Aga muidu: Pierre'is - käidud (x2) Sõbrannad - nähtud, vaadatud, läbi lobisetud (x4 + x) Maailm - parandatud :) Vanemad - kallistatud, kiidetud, aidatud, hulluks aetud (x2) Tikrid, vaarikad, maasikad, pamplid - nahka pandud (90%) Muudele sulelistele ja karvastele ja muidu kallitele sugulastele - end ära näidatud (100%) Silmad - selgeks laserdatud (120%) Ujumas - käidud. Lõdisedes, aga seda suurema entusiasmiga. Töökaaslased - osad nähtud, osad mitte. Aga juttu jätkus kauemaks. Haapsalu, Tartu, Keila, Pangodi, Tallinn - läbi jalutatud, ära pildistatud. Kohukesed, kartulisalat, viinerid, piimaaedviljasupp, tatrapuder, seemneleib, kali... kuhugi ära kadund. Hmm? No ja siis kõik need maasikakoogid ja muud kokku kaevatud ja tassitud* * :P hõrgutised...

Kaheksa tundi väljalennuni, aga ma pole veel magamagi saanud. Närvi pole, aint tüdimus sellest pidevast pakkimisest. 8 aasta jooksul 8 korda kolida tekitab muidugi sedasorti kogemustepagasi, et hakka või teenust osutama. Aga siiski. Pagarilapsed on ikka näljas. A ma siin arvutasin kokku, et ma olen üleüldse istunud 19 lennukis. Kusjuures neist viimased 9 olid sessinase 2009. jooksul. Hm.. ja ma arvasin, et 2008 oli suur reisimise aasta, aga oma 6 maandumisega jääb ta praegusest juba maha. Ja aasta pole veel läbi... 10, 11, äkki tuleb lõpuks koguni 12 kokku? Nagu trammiga sõidaks! Kuigi.. ma sõidan trammiga vist harvem kui lennukiga!!! Viimati vist Lissab... ei! Jõulude ajal.... No ja ei mäletagi! Kindlasti aastavahetuse ajal Eestis, ja enne seda siinsamas R'damiski, aga viimatine kord on meelest läind. Elu on ikka väga imelik!

Hollandi sääsed on alatud - teevad häält alles siis, kui on sult vere kätte saanud. Ja kergemad kui Eesti omad on nad ka. Spioonid siuksed! Ei ole nii, et kui sääsk sulle tuppa lendab, siis sa kohe kuuled teda. Ei kuule! Hiilib teine ringi, mööda lagesid ja seinaääri, salalikult.. Jaa, ma ükskord vaatasin, kuidas ta tuppa tuli. Seekord sain jah, jaole. A vat enamasti ei saa. Ja ära sa arva midagi, kui ta sulle siis pimedas mürraki! näkku maandub, et siis sa seda kohe tunnedki. Tutkit, ei tunne sa midagi! Sööb teine aga rahumeeli kõhu täis; ja lendab minema. Pinisedes! Vat jah, siis tema oskab. Aga siis on hilja. Kättemaksuks seinu vereplekiliseks taguda ei ole kah nagu mõtet.

Mnjaa, multitasking on tore asi. Ma saan sellega suurepäraselt hakkama - näiteks magades vaatan unenägusid, ja rattaga sõites nuuskan nina või kohendan kotti õla peal või keeran salli ümber kaela või nööbin jakki lahti. Ja telefoniga rääkides Exceli graafikut oskan ka joonistada, või mõnele lihtsamale meilile vastata. Nii et saan hakkama küll. Aga. Siiski. Ma küll ei tea, kas see kaasneb vanaduse, ärapõrumise või temperamenditüübiga, igatahes mõnes asjas on endaga ajapikku aina raskem hakkama saada. See tunne, et jända iseendaga nagu pahura ja põdura vanainimesega, kellega kuidagi kokkuleppele ei saa, mismoodi asju teha. Ei ole ju nii, nagu ei mõistaks õieti elada või midagi seesugust, aga mõnes asjas, näe, on teine põikpäine nigu vana eesel. Iseloom ma ütlen! Ise-loom. No kõigepealt see lõputu kohmerdamine... Et see teise inimese juures häirib, sellest saan ma aru. Aga enda juures?! Kohe täitsa tase ma ütlen. Tüütu tase, kui aus olla. Ja siis hajameelsus.. Oeh, vat see väärib eraldi ...